9. päev

Pühapäev, 4. november 2007
Periche - Lobuche

Sel päeval valutas minu vaene pea juba hommikust peale. Vahepeal läks asi nii halvaks, et lubasin endale kõigepealt alpinismi ja siis kogu spordi maha jätta, sest sport port ei ole kotikute jaoks ja just nii ma neil hetkedel tundsin.

Me ei olnudki väga palju Perichest ülespoole tulnud, kui üks vastutulev grupp äratas Siimu tähelepanu. Oli seal nagu üks tuttav tüdruk olnud. Soovitasin tal igaks juhuks hüüda ja hõike „Anja“ peale keeraski üks neiu ümber. Oligi tuttav tüdruk. Hämmastav kohtumine, millest säras Siimu nägu veel mitu päeva.

Õhtuks jõudsime 4900 peale, mis oli juba minu isiklik kõrgusrekord. Pea valutas ja uni oli, aga magama ei lubatud minna, sest aklimatiseerumiseks on kasulik hoopis võimalikult palju ringi liikuma. Eks me siis kõik seal jõekaldal viimaseid päiksekiiri püüdsime. Hiljem jooksin siiski poole kaardimängu pealt paha südamega õue. Oksendada küll ei saanud, sest Taimar tuli järele ja vedas mind jalutama. Ilm oli jälle uduseks läinud ehk tegelikult viibisime vist siiski pilves. Lund seal aga veel maas ei olnud.

Õhtul sõin paar ampsu Taimari küüslaugusuppi, mida siin erinevad teadjamad inimesed paha südamega süüa soovitasid. Sain istuma jakisõnnikuga köetud ahju juurde ja õnneks on soe.

Meile Lobuches sattunud teemaja ei kannata kriitikat. Seinad olid jällegi vineerist, katus on sellisest sinisest kilest, millest on turumuttide kotid, elektrit ei olnud, see-eest oli aga meeletu jakihais ja seinad kostsid öösel ülihästi läbi. Õnneks oli toas õhuke lisatekk.

Ronimisgiid „Raimo Kelder“ pani igal õhtul tina ja teised tegelased panid vist seekord ka, sest kõrgemale nad ju ei pea minema. Everest base camp´i ehk EBCsse ja Kala Pattarini on siit veel vaid ühe päeva tee.

Õnneks magasin vaatamata oma hädadele ikka veel hästi. Nina jooksis öö läbi vett ja sel ööl isegi verd. Pidevalt ärkasin selle peale üles, et midagi voolas ninast patja. Ükskord nuuskasin neli taskurätikut täis ja peale seda hakkas palju parem. Hommikul selgus, et puhas veri oli. Nüüd siis tean, et nina veresooned on mul kõige õhemad.