21. päev

Reede 16. november 2007
Lukla – Kathmandu

Uni üle pika aja linade vahel maitseb oi kui hästi. Isegi lennukid, mis juba varahommikust kusagil lähedal mürisevad, ei sega. Ainult higist särki oli hommikul rõve uuesti selga ajada, aga paremat polnud. Kui see kogu aeg seljas on, pole väga vigagi. Mägedes sai päris pikalt riietes magatud.

Õhtul tellitud pitsa pidi üheksa kohal olema, aga 9.15 on meie laua ümber ikka veel vaikus. Lõpuks see siiski tuli ja peale sööki läksime Lukla peale kohvikut otsima. Tänavatel müüakse sama kaupa, mida ülevalpool ja vesi maksab jälle 50 ruupiat.

Loomulikult oli kohvik ka Luklas. Torditükk oli odavam, kui üleval, 150 NRs eest saab selle täiesti kätte, aga kohvi nad siin küll teha ei oska. Kasutatakse 3 in 1 Nescafe segusid ja suure tassi kohta pannakse ainult üks pakk. Tulemuseks on mingi soe natuke kohvi meenutav jook. Lõputult joodud teele on see siiski heaks vahelduseks.

Kandjatel oli käsk olla pool 10 Luklas. Osad olid, teised ei olnud. “Ilus poiss” tuli kohvikusse meile seda fakti teatama ja küsima, et mis me siis nüüd teha plaanime. Ütlesime, et lendame ära. Teemajas selgus, et kohal olid siiski kohal kõik kotid peale Tõnu oma. Isegi minu Jorsalesse jäetud kott oli Luklas teemaja trepikojas. Tõnu oli natuke õnnetu, sest vahetusriideid tal väikses seljakotis ei olnud. Siis selgus, et ta jättis need tegelikult Jorsalesse ja see muutis teda natuke rõõmsamaks.

Lennujaam ise oli hämmastav, kus turvakontrollis ei tundud väikse seljakoti sisu vastu keegi huvi (st lennukis võib olla täiesti rahulikult taskunugade ja küünekääridega) ja piletid olid suvaliste nimedega. Näiteks Taimar pidi olema meie varalahkunud Kaido. Kelle nimel Kaido alla sai, on siiani teadmata. Õnneks ei tunne Aasias selle vastu keegi ka mingit huvi.

Lend pidi olema selle päeva viimane. Ja vist oligi, sest seda andis üsna tükk aega oodata. Siin lennatakse vastavalt vajadusele, tühje lende ei tehta ja kui on ruumi, pannakse lennukisse kaasa ka kaupa. Ootamine tasus õnneks ennast ära, sest vahepeal tõi “Ilus poiss” ka Tõnu koti ära. Andis meile 200 NRs taksoraha ja jättis kõigiga kättpidi hüvasti. Tal olid väga külmad käed. Külm oli ka terminaalihoones ja me kolisime lennuväljale päikese kätte. Mitte keegi kusjuures ei keelanud seista Sita Airi lennuki kõrval. Ja kõige kiuste paistis kogu aeg Kwangde tipp. Ilm oli väga ilus, täna oleks olnud tippupäev. Ohh! Siis ilmus ka meie lennuk mägede vahelt välja. Õhkutõus maailma lühimalt lennurajalt läks õnneks ja poole tunni pärast olime jälle tagasi soojas Kathmandus.

Pagasilinti Kathmandu siselendudel ei ole. Tuleb mees käruga ja jagab, küll pagasilipiku alusel, kotis kõigile lihtsalt kätte. Leidsime ka takso, mis oli meid nõus 200 ruupia eest Thameli ära viima. Nirvana Gardenis selgus, et meid täna ei oodata, see tähendab, et vabu tube ei ole. Marko helistas juba trekingfirmasse ja meile lubati keegi järele saata, et meid kuhugi mujale viia, aga siis leiti täiesti ootamatult kaks vaba tuba. See, kus meie Taimariga juba varem olime ehk 414 ja üks tuba esimesel korrusel veel üks. Loomulikult võtsime ära. Hakka nüüd siin edasi-tagasi kolima.

Algatuseks jällegi väike pesu üle pika aja ja siis läksime trekingfirmasse Nava juurde oma muret kurtma, aga tema ei enne teist poolt ära kuulamata midagi ei otsusta. Õhtu veetsime hotelli aias liha süües (sest taimetoit oli väga ära tüüdanud) ja katusel rummi juues. Teenindajad paistsid natuke ronimisest kurvad, aga muidu oli väga mõnus olla. Aasia elu oli juba vaikselt külge hakanud, näiteks pähklikoore topsi tühjendasin (küll omade protesti saatel) rahulikult üle äärepiirde tühjusse. Keegi all karjuma ei hakanud. Pärast tegi Taimar sama. Lõppkokkuvõttes raju pidu seekord ei tulnud. Tõenäoliselt tegijate puudumise tõttu.