7. päev

Reede, 2. november 2007
Namche Bazar - Deboche

Hommikuks oli kurk nii paistes, et isegi hommikune tee läks sealt suurivaevu läbi. Sain ikka terve hommikusöögi jooksul ühe tassitäiega hakkama. Palavik võib ka olla, aga selle kindlakstegemiseks puuduvad meil vahendid. Sain Siimu käest mingit tuttuut kurgule mõeldud imemistabletti ja paratsetamoli.

Käimispäev algas meil kohe hingeldamisega, sest kõigepealt tuli mööda treppe Namche kohale nõlvale ronida. Meie teemajake asus täpselt tiibetlaste turu taga ehk külakese südames. Ja siis nägin ka mina esimest korda Everesti. Pildistamiseks ja puhkamiseks mõeldud pausi ajal silitasin ühte koerakest, kes peale seda tuli meiega üsna kaugele kaasa. Siit minu kolmas tarkusetera: ära kunagi silita võõraid koeri. Mingil aja möödudes jäi see koer siiski meist kuhugi maha.

Algul läks rada üsna horisontaalselt mööda mäenõlvu, siis tuli pikk laskumine orgu, mille põhjas oli loomulikult jõgi ja raja ääres olid ühes kohas minu suureks hämmastuseks suisa eestimaised kasepuud.. Silla koht pidi olema treki kõige madalam koht peale Namchet.

Kõik see hommikune mõnus laskumine tuli õhtuks siiski uuesti kõrgusesse tagasi võtta. Ei saanudki peale jõeületust eriti palju mäenõlval siki-sakitada, kui minul läks kurk uuesti täiesti paiste ja jaks sai jalgadest otsa. Istusin ja mõtlesin, et siia ma jään. Pisarad olid täiesti silmanurgas, aga õnneks seda keegi ei näinud, sest päikeseprillid olid ees. Taimar võttis minu käest seljakotti ära ja mulle topiti sisse aspiriini ja glükoosi. Jäi meelde tema kommentaar: “Ei vaidle, tähendab asi on tõesti kehvasti”.

Edasi asus Tõnu tempot tegema. Tõusta oli vaja veel nii 500 m. Algul oli ainuke mõte, et ma jumala eest kokku ei kukuks ja nõlvast alla ei veereks, siis hakkas aga tasapisi kergem. Lõuna oli Tengboche külas ja seal mahtus juba toit ka kurgust sisse. Tengboche kõige kuulsaim koht on budistide kirik, aga seda me üles minnes veel vaatama ei läinud.

Edasi tuli veel kõigest pool tundi laskumist ja olimegi kohal vist selle treki kõige paremas teemajakeses Deboche - nimelises külakeses. Majal olid kiviseinad, mis siis, et ilma tsemendita laotud ja kaks WC-pottidega peldikut, akna taga oli raksi (kohalik samakas, nii 20-kraadise kangusega ja seda juuakse soojalt) aparaat, mille jahutusvesi tilkus kogu aeg plekk-katusele, aga sellegipoolest oli see tore koht. Seinad ei kostnud ka nii väga läbi. Kahjuks ei kasutanud ma ära sealset võimalust mõni pesutükk ära pesta, vaid kobisin aspiriin põses varakult magama.