23. päev

Pühapäev, 18. november
Kathmandu – Trishuli jõgi – Chitwan

Äratus 5.45 eeldusel, et nii vara saab hotellis hommikust süüa. Ei saanud. Mingi kuli oligi 6.30 hotellis platsis ja viis meid jala Thamelis välja busside peatusesse. Kuna Marko oli otsustanud raftingule mitte tulla, pandi meid erinevate busside peale. Loksusime mitu tundi kusagil mägede vahel, isegi hommikusöögi paus jõudis olla. Võtsime jälle seda kohvi moodi jooki ja mina juustusaia ning Tõnu mingit vürtsikat kartulitäidisega plönni. Vähemalt turult saadud banaanid ja mandariinid olid head.

Umbes 11 paiku peeti buss kinni ja meid, kaks pilusilmalist ja üks rootsi tüdruk aeti välja. Täiesti suvalises kohas ootasid meid päästevestid ja mõlad. Jõe ääres kästi jalatsid ja väärtasjad ära tünni toppida. Kotid olid juba niigi sinna suvalisse kohta maha jäänud. Mina sandaale ära ei andnud ja fotokat, mis oli minigrip kilekotis, ka mitte. Vähemalt sain trassil pilti teha.

Jõgi oli teise kategooria jõgi ehk suurt midagi ei juhtunud. Lõunasöögiks olid ees istunud Tõnu ja Taimar siiski läbimärjad. Sõime oma ühe magusa ja ühe soolase võileiva kõrrejoogiga ära ja sõitsime edasi. Siis vähemalt tuli üks päris tore kärestik, aga paadi tagumine ots sõitis vastu kaljut ja enamiku aja sellest toredusest vedelesin mina koos suure meessoost pilusilmaga paadi põhjas, kus ka minu jopesse voolas kraeaugust konkreetselt vesi sisse. Edasi ei juhtunud enam midagi ja isegi minul lubati natuke aega ees istuda. Alguses diskrimineeriti ja me rootslannaga pidime kõige taga istuma.

Rafting lõppes kolm tundi hiljem täiesti samuti täiesti suvalises kohas. Kotid olid õnneks juba kohal. Mingi külamehe magamistoas, mis asus pimedas keldris, lubati riided ka ära vahetada ja siis hakkas giid busse hääletama. Kõik ülejäänud läksid Pokharasse ja said ruttu bussi peale. Meie jõudsime enne teha üle tujutõstmisrummi, kui buss lõpuks leiti. Natuke varem küll pakuti võimalust sõita katusel Chitwani, aga sellest suutsin ma ilma teemasse süvenemata keelduda. Arvan, et õnneks läks, sest sõita oli veel vähemalt kaks tundi ja mitte kõige tasasemal teel.

Peale seda, kui olime kohalike vahtimisvajaduse rahuldanud, võis rahus magama jääda. Taimar kasutas seda ühe kohaliku papi õlal tukkudes lahkesti ära. Pilt oli nii naljakas, et ma ei julgenud isegi pilti teha. Aga naermise peale hakkasid kohalikud jälle vahtima.

Jällegi hämmastas see, et ühes täiesti suvalises kohas peeti buss kinni, meid kamandati välja ja topiti jeebi kasti. Mööda külavaheteid jõudsimegi lõpuks pool 6 Chitwani oma hotelli. Marko oli tulnud just programmi kuuluvalt külatuurilt ja päikeseloojangu vaatamiselt. Ega eriti ennast kratsida ei lastud. Enne sööki kuulus programmi veel slaidshow, kus näidatakse igasugu selles looduspargis elavaid elukaid ning siis lubatakse lõpuks isegi toitu valida ja ennast kurguni täis süüa.

Õhtul ostsime suure rummi ja ajasime sellele aias päkad silma. Oli soe, kuu paistis ja ritsikad siristasid. Tõeline puhkus. Kümneks, kui siin vastavalt turvanõuetele välisuks lukku pannakse, olime kõik juba ilusti joogised ja oma voodites.