25. päev

Teisipäev, 20. november 2007
Chitwan

Mis siis, et kõva pidu selja taga, ikka peksis see mees 6.30 jälle ukse taga. Olin laskunud ennast liigutada Marko jutust, et linnuvaatlus ei ole kontemurdev ja ajasin ka ennast välja. Linnuvaatlus oli kontemurdev. Mitu tundi tuli külavahel ringi käia ja vaadata suvalisi linde, kes juhtusid puu otsas olema. Õnneks oli meil grupis piisavalt huvilisi, nii et sai lõpuks rahus taimede väljajuurimisele keskenduda.

Peale seda istusime jõe ääres ja poisid hakkasid jälle kohe õlut jooma. Sai niisama päikese käes lesida ja vaadata, kuidas uued grupid elevandipesus vallatlevad. Tõnu keeldus endiselt osalemast. Lõunasöögiks läksime hotelli tagasi ja peale sööki tegin mina tunnise lõunauinaku ning poisid lahendasid aias rummiülejäägi probleemi.

Õhtuseks elevandisafriks olid mõned päris joogised. Marko üritas kõikide naaberelevantidega vestusesse astuda. Elevandisõit kujutab endast seda, et elevandi selga on pandud korv, kuhu sisse istuvad siis kuni neli inimest korvi nurgapuu jalgade vahel. Siis ei pidavat välja kukkuma. Kogu asula 15 elevanti kogutakse pargi väravas kokku ja hakatakse ninasarvikuid otsima. Ja ninasarvik leitigi, piirati sisse ja aeti metsast välja. Seisis ta siis seal kilkavate inimeste keskel, sõi rohtu ja liigutas kõrvu. Ning kõik näevad teda. Iga päev. Kaks korda. Juba aastaid. Hämmastav amet tal.


Elevandid aga kasutasid võimalust toitu koju kaasa võtta. Mitmekesi murdsid nad ühe noore puu maha ja võtsid selle oksad londi otsas kaasa. Tagasi jõudime hämaras. Tõnu andis elevandile 500 ruupiat jootraha ja Marko läks kohe ära voodisse pikutama. Õhtusöögini oli umbes tund. Meie tegime aias jällegi mõned rummikokteilid. Õhtusöögile Marko ei jõudnudki. Kõigepealt käis Tõnu ja siis Taimar teda äratamas. Mida nad seal tegid, ei tea. Marko olevat nendega isegi rääkinud, aga ei kaasa ta ei tulnud. Siis võttis kohalik töötaja asja käsile ja naases koos Markoga. Kuidas see tal õnnestus, on meil siiani teadmata. (Tekib vägisi mõte, et istus Marko voodiservale).

Sel õhtul enam ise toitu võtta ei saanud, vaid toodi kindel praad, mis tundus jällegi väga väike. Selle peale otsustasime minna kohalikku kalarestosse kala sööma. Marko võttis kala ootamise ajal mingit mangomahlaga rummikokteili, mis andis ka mulle mõtte tuua alt poest mangomahla ja uue rummipudeli. Kauplemine läks juba hästi ja võluväljend oli “aga eile maksis küll nii palju”. Mis siis, et eile ma selles poes küll ei käinud.