24. päev

Esmaspäev, 19. november 2007
Chitwan

Olime sattunud turistidele mõeldud paketi osaks ehk kõik meie vaba aeg oli planeeritud. Hommikul 6.30 kolkis mingi vend toa uksele nii kaua, kuni keegi ta pikalt saatis, tähendab oli ärganud. 7 oli hommikusöök ja peale seda pakiti kõik 15 meie hotellis olevat inimest kahte puutoolidega ühest puust välja tahutud kanuusse. Ilm on ilus, ainult et giid, kes kogu aeg mingitest lindudest seletada, oleks võinud vait olla. Siis nägime puude otsas ahve ja kaldal mingit imepisikest krokodilli moodi asja, kelle ehtsus tekitas küsimusi. Paate oli juba palju liikvel. Sõita siiski pikalt ei saanud. Ülesvoolu viis paadijuht paadi tühjalt ja sisu pidi jala ise tagasi kõmpima. Kolasime vaikimiskäsu saatel mööda suvalist metsa, giidid ees ja taga, nii et ei saanud isegi mõnele taimele näppe taha ajada. Ainuke mind erutav vaatamisväärsus oli termiidipesa. Vahel pidi ka ninasarvikut ja tiigrit nägema, aga meie ajal olid nad küll kusagil mujal.

Siis jõudsime elevandifarmi. Me ei suutnud enam seda taluda ja valasime oma kaasas olnud rummi ilusti kombekalt Coca-Cola pudelisse ning istusime muuseumi ette pingile jalga puhkama. Elevantidele spetsiaalset soolavaba saia me ka ei ostnud, aga aia kõrvalt hunnikust lehti pakkusime küll. Siin said kõik nõrkemiseni elevantide harjaskukalt ja lonti katsuda. Üks väike vant ronis aiast välja ja pärast sisse tagasi ja üks välismaa mutt kukkus täiesti sileda koha peal ennast suht katki, aga rohkem ei juhtunud seal midagi põnevat.

Siis aeti meid jälle jeebi kasti ja viidi uuesti alguspunkti ehk randa. Aga siin ootas ees juba natuke teisest puust atraktsioon - elevandipesu. Julgemad said ka ise istuda elevandi selga, kes su siis mõnuga märjaks pritsis ja lõpuks jõkke kukutas. Peale meie grupi prantslanna ja veel ühe eelnevalt ettevalmistanud neiu etteastet proovisime ka meie Taimariga selle nalja ära. Loomulikult riietega. Kahjuks ei ole sellest ühtegi pilti, ainult Tõnu fotokaga tehtud video. Naljaks oli. Mina istusin ees, sain seetõttu rohkem vett näkku, aga kukkusin ka mõni hetk hiljem vette. Kahjuks ei õnnestunud Tõnut kuidagi elevandi selga saada, kuigi lubasin ise temaga teist korda kaasa minna. Ära kuivada seal ei lastud, sest programmi kuulus ka meie tagasi hotelli eskortimine.

Meil oli ikka veel rummi ja me manustasime seda aias päikesepaistel. Enne seda viisin riided katusele kuivama. Käidavad katused on neil siin igal majal.

Õhtusesse programmi kuulus jeebisafari, mis kujutas endast mitu tundi rappumist kusagil metsas, mille käigus nägi marabud, kitsekesi ja ahve.

Tõnu väsis pika võtmise peale ära ja läks magama. Meie aga otsustasime Marko eile kohatud eestlased üles otsida. Esmalt käisime nende kusagil põllul asuvas elukohas ära ja sealt saadeti meid keskusesse tagasi. Leidsime kolm toredat noort üles juba teise baari vaadates. Pidu oli raju. Pistsime nahka oma kaasas olnud rummi ja tüdrukud tõid poest veel teise juurde. Pistsime nahka ka kaks latti kaasas olnud suitsuvorsti. Tüdrukud jätsid puhtast headusest ka Tõnule väikse jupi. Hiljem selgus, et Tõnu ei julgenud seda mingil meile teadaolematul põhjusel süüa, vaid viskas hea vorsti prügikasti. Puhas raiskamine, ma ütlen.

Siis tuli tüdrukutel mõte üle vaadata see Tõnu, kellest oli kogu õhtu igasugu kiidujutte räägitud. Mõeldud-tehtud. Kuna kõik olid suhteliselt joogised ja hotelli uks oli lukus ning selle lahtitegemine Markole õhtul antud võtmega oli ka keeruline, oli Tõnu juba selleks hetkeks, kui kaks joogist Eesti blondi naist ta jalaluid hakkasid puruks hüppama, juba üles ärganud. Tõnu sai sellest vist trauma, sest jutte naistest ja viinahaisust sai veel mitu päeva kuulda. Edasi läksid teised kuhugi aeda pomelote raksu ja meie magama. Oi, kuidas tahaks teada, kas see neil õnnestus ka. Väga meeldejääv ja vahva kohtumine oli.