8. päev

Laupäev, 3. november 2007
Deboche - Periche

Tõenäoliselt oli asi minu tervislikus seisundis, aga teed Perichesse ma üldse ei mäleta. Arvatavasti väga karmi tõusu ei olnud, lihtsalt üks pikk käimispäev.

Periche on selline väike paari majaga külake, aga seal asub mälestusmärk Everestil hukkunutele ja arstipunkt. Päris karm on näha nimesid, kellest oled ise lugenud, kasvõi raamatust “Hõredasse õhku”.

Teemajakese toad olid seekord söögisaalist eraldi ehk siis sinna jõudmiseks tuli vahepeal tuli õuest läbi käia. Tubade juurde kuuluv vets oli hästi naljakas – selleks, et auguni jõuda, tuli kõigepealt suhteliselt kõrgele ronida, söögisaali kõrval oli õnneks ka normaalsem vastav asutus. Toas ja vetsus elektrit ei olnud, söögisaalis siiski oli. Seinad olid jällegi vineerist. Õhtul käisin mingi hetk tõenäoliselt naabritele närvidele, sest ajasin Tõnuga läbi seina juttu. See-eest oli toas lisatekk ja voodid ei olnud põrandaga kokku ehitatud. Hommikuks oli toa aken jääs, aga termomeeter näitas ikkagi veel +1.

Kohale jõudes paistis veel päike ja ma otsustasin jões paari sokke ja tiimisärgi ära pesta. Vesi oli väga külm, seep ei vahutanud üldse ja käed muutusid hoobilt täiesti kangeks. Peale särgi mõningast vees leotamist loobusin sokipesust, aga olin need siiski jõudnud juba vette visata. Särk kuivas kivil päikese käes ilusti ära, märgade sokkidega sain veel mitu päeva mängida ja mässata. Istusime siis pärast Tõnuga mäenõlval päikese käes kuivava särgi kõrval, kui tuli üks naine ja kutsus meid kõiki kuulama loengut mägihaigusest. Me ei viitsinud minna.

Õhtul tahtis “Ilus poiss” ennast ööseks Siimu tuppa pressida. Siim pani aga ukse seest kinni, kõrvaklapid pähe ja ei teinud koputamisest väljagi.