13. päev

Neljapäev, 8. november 2007
Lobuche HC - Lobuche tipp – Dughla (4620 m)

Äratus oli juba kell 3. Mina pole hommikuti eriti agar, kiiresti üles ja riidesse ei saa, seega ma mitsinuudlitest suppi ei söönud ja teed ei joonud. Taevas oli pilvitu ja tähed särasid. Algatuseks läksime kaks tundi mööda kaljut. Rada oli vahelduv, kord lauge, kord oli tarvis suisa ronida. Vahel ulatati käsi, vahel tuli ise hakkama saada. Igal puhkepausil mõtlesin, et siit ma enam edasi ei lähe, aga kedagi üksi maha ei jäeta ja nii tuli ikka edasi koperdada. Erilist jaksu mul jalgades ei olnud, võib-olla oli asi selles, et hommikust saadik oli iga järgnev meeter minu isiklik kõrgusrekord.

Lumele jõudes panime kassid jalga ja tehti kaks köiskonda: ronimisgiid „Raimo Kelder“, Marko ja Siim ning Taimar, mina ja Tõnu. Kuigi nõlv oli päris järsk, ei pannud me ühtegi tugiköit. Üheaegselt liikudes saab lihtsalt kiiremini edasi. Niivõrd-kuivõrd. Mina liikusin igal juhul väga aeglaselt. Mäletan, et küsisin korduvalt Tõnu käest, kas ma maha istuma võin jääda. Tõnu ei lubanud. Veel natuke hiljem ei mõelnud ma enam üldse midagi, ainult liikusin mehhaaniliselt edasi, valdavalt neljakäpukil. Hämmastav, palju inimene veel suudab liikuda peale seda, kui autopiloot juba peal on. Kiitus poistele, kes viitsisid seista ja ära oodata.

Tipp tuli kätte juba 9.30. Niisiis 6000 m ja Lobuche East oli vallutatud. Ilm oli ka sel kellaajal ilus, päike paistis ja tuult ei olnud. Asi võis ka olla selles, et olime pealpool pilvi. Vaated olid igal juhul hingematvad ja Everest paistis siinsamas. Siis selgus, et tegemist on eeltipuga. Mina ja Siim jäime sinna istuma ja vaadet nautima ning teised otsustasid minna päris tippu vallutama. Tunniga käisid nad seal ära ja siis hakkasime kohe laskuma, samuti üheaegselt ja köies.

Tagasi kaljudel olles sõitis mul pilt üsna eest ära ja mind tuli edasi liikumisel toetada. Ja sel päeval ei tulnudki pilt tagasi. High campis tehti otsus, et me ei jää sinna puhkama, vaid läheme veelgi allapoole. Baaslaagrisse tagasi me enam ei läinud, vaid kasutasime mingit otserada. Rada oli täitsa olemas, mis siis, et „Raimo“ seda vahepeal peale tulnud udus väga täpselt ei leidnud. Igal juhul trekingrajale tagasi me jõudsime ja mööda seda tuli mul oma valusate põlvedega veel tükk aega komberdada. Dughlast (4620 m) allapoole mina enam minna ei jaksanud. Võtsime pitsad ja praekartulid ning läksime varakult magama. Raske päev oli. Öösel ilastasin jälle nagu loom, aga 6000 m on ikkagi käidud ja mis siis ikka. Meie kõigi isiklik kõrgusrekord oli.