22. päev

Laupäev, 17. november 2007
Kathmandu

Kui sa juba oled Kathmandus, tuleb loomulikult kohalike vaatamisväärsustega tutvuda. Kuna eeltöö jäi tegemata, tuli tugineda Marko varasematele kogemustele.

Hommikul lasti natuke kauem magada ja me kogunesime alles kell 9 hotelli aeda hommikusöögile. Hommik ei olnud väga soe ja ma panin isegi sokid jalga. See-eest sõime ennast juba tuttavast heast-paremast paksuks. Isegi minu vaieldamatut lemmikut, mangomahla, on saada.

Taimar leidis hotellist linna kaardi ja me läksime Kathmanduga tutvuma. Esimeseks oli jalutuskäik Thamelist välja suhteliselt lähedal asuvale Durbar Squarele. Sealt läheb läbi täiesti avalik tänav, aga kui sa pole surimuri, küsitakse su käest 250 ruupiat. Koonrid, nagu me oleme, imbusime mingist kõrvaltänavast täiesti tasuta sisse. Piletimüügiputkad on ainult platsi nurkades. Vaadata polnud tegelikult suurt midagi. Ilma kodutööd tegemata ei öelnud vähemalt mulle küll mingid puuehitised mitte midagi. Mingi popima majakese vaatamise eest küsiti jällegi raha ja sellest me loobusime. Lehmi ja tuvisid ja muud püha värki seal platsil muidugi oli. Ja kohalikke kaupmehi nõrkemiseni.

Puuehitiste vaatamisest tüdinud, sebisime 100 kohaliku eest takso, mis viib meid mäe otsas asuvasse Monkey Templisse. Ka siin küsiti sissepääsu eest turistidelt 100 ruupiat ja tasuta sisse imbuda polnud kusagilt. Vaade udus olevale Kathmandule oli siiski hea. Üllatasid ahvid, keda olid tõesti kõik kohad täis. Varastavad seal igasugu püha värki ja tüütavad turiste.

Mäe otsast alla tulime mööda pikka treppi, mille äärde olid ennast sisse seadnud väikeste lastega kerjusnaised ja “laulvate kausside” müüjad. Ainult Tõnu, kes paistis alati silma lahke tipiandjana, tegi seekord näo, et ta ei näe midagi. All sebisime omale jällegi takso, et sõita Patani, mis peaks olema juba teine linn, aga on praeguseks Kathmanduga täiesti kokku kasvanud. Ka siin on oma Durbar Square veel vanemate puuehitistega ja autodega seal vahel liiklemine on täiesti keelatud.

Sisse õnnestus täiesti hästi imbuda, aga siis tuli mingi rohelises vormis mees ja küsis minu käest, kas ma olen mingi grupi liige. Lolli peaga sai öeldud, et ei ole. Loomulikult käskis ta endaga kaasa piletiputkasse tulla ja leidis ka Taimari ja Tõnu üles. Marko oli sel ajal kuhugi platsile varjunud. Ma jäin ka vaikselt maha. Vormis vend aga oli visa ja Taimar ning Tõnu pidid ikkagi kumbki 200 ruupiat piletimüüki jätma, saades selle eest vastu pileti ja platsi ajalugu tutvustava voldiku. See raha läheb muidugi kõigi vahel jagamiseks. Vähemalt saime poole hinnaga!

Selleks ajaks, kui piletiostjad tagasi tulid, ei viitsinud keegi enam puitehitisi vahtida ja me pressisime ennast kohe platsi kõrval asuvasse katusekohvikusse. Vaade majadele oli kusjuures parem kui alt. Veetsime seal päikese käes päris mitu tundi ja siis läksime Tõnu juhtimisel jala kohalikku loomaaeda.Väravast ostsime Markoga kohalikku jäätist, aga see oli nii halb, et mitte keegi ei olnud seda lõpuks nõus ära sööma. Loogiline ka, sest kui sa olid kõvast jäätisest tüki kätte saanud, jäi rasv hoobilt suu lakke kinni. Ja sealjuures maitset ei mingisugust.

Loomaaias liikusid ringi põhiliselt kohalikud ning näidati kohalikke loomi ja linde. Mina sain alles Eestis teada, et ükssarv ninasarvik on tõeline haruldus. Veel oli seal Amuuri tiiger, leopardid, jõehobud, elevandid, ahvid ja igasugu pisielukaid.

Tagasisõidu eest küsiti 150 ruupiat ja ei saa öelda, et see oleks olnud lühike sõit. Hotelli ette meid küll ei viidud, vaid visati natuke varem maha, aga pole hullu. Käisime uuesti Nava juures trekinfirmas, kes korraldas ära meie ülejäänud päevade meelelahutuse. Jälle sõime-jõime-pakkisime. Hämmastav, kuidas 7 päeva asjad mahuvad väiksesse seljakotti ära ja sinna hulka kuuluvad paksud riided raftinguks ja kuivad vahetusriided.