2. päev

Pühapäev, 28. oktoober 2007
Delhi – Kathmandu

Kusjuures see ametnik oli täiesti olemas ning isegi üles leitav. Kirjutas meie passi andmed kuhugi suvalise paberi peale üles ja viis meid Transit Lounge´i, mis oli suhteliselt pisike ja üsna igasugu rahvast täis ruum, aga me siiski leidsime mõned vabad toolid. Hiljem selgus, et Indias on need asjad täiesti mõnusalt korraldatud. Kõik sisenejad ja nende lennud pannakse kirja ja siis tuleb vastava lennufirma ametnik ja otsib inimesed üles ning tsekib nad ilma kohapealt lahkumata lennule sisse. Kuna me saabusime öösel ja olime ainukesed Soomest tulijad, siis meil seekord küll nii hästi ei läinud.

12 tundi Delhi lennujaamas ei ole naljaasi. Aga ega siis nutikad eestlased kusagil hätta ei jää. Algul selgus, et poest saab alkot osta ainult sisse registreeritud pileti alusel ja sead meil muidugi nii vara ei olnud. Aasiale omaselt ilmus aga õigel hetkel välja mingi ajapulk, kes oli nõus selle alko ära ostma tingimusel, et see juuakse kohapeal ära. Nii saigi 15 dollari eesti terve pudeli viskit. Pealekauba oli natuke hullem lugu, tops Pepsit maksis terve dollari. Päris avalikult me siiski juua ei julgenud, vaid valasime viski Pepsi topsi ja jõime seda kõrrega. Juua tuli kiiresti, sest tops hakkas suhteliselt kiiresti läbi laskma. Nii me seal kaarte mängides ja kaht topsi käes hoides aega veetsime. Vahepeal sai selles lärmis seal jalad ümber tooli raudtorudest käetugede ikka natuke magada ka, aga juba kaheksast olid kõik jälle ilusti üleval.

Me ei teadnud, et Aasia lendudel võib rahulikul vedelikku lennukisse kaasa võtta, nii hakkasid mõned meist juba hommikul järelejäänud alkot hävitama. Minul oli näiteks veel kaks veini kotis.
Piletite registreerimisega jäime viimasele hetkele, aga lend hilines ja me saime kõigega siiski õigeks ajaks valmis. Aasias on nii, et naised ja mehed läbivad turvakontrolli erinevast väravast. Kontroll on põhjalik ja õiged templid ja lipikud lihtsalt peavad igal pool olema. Siin tekitas Kaido oma pikkade juustega turvamehes natuke segadust ja ta pidi Taimari käest üle küsima, et olla asjades päris kindel.

Lend Delhist Kathmandusse kestab poolteist tundi. Alkot seekord ei pakutud ja toit oli täpselt sama, mis eelmisel lennul. Kõik see polnud üldse oluline, sest magamata öö nõudis oma.

Kathmandus selgus, et transiidiinimeste kotte ei ole lennukile pandud. Minul polnud muidugi käsipagasitki ja see pani üsna kõvasti ennast kiruma. Käisime kõikide saabuvate lendude kotte uurimas ja lõpuks täitsime kadunud pagasi paberid ära. Meie kontakte ei tahtnud keegi, kästi hoopis homme lennujaama helistada ja järele küsida. Järgmine selle lennufirma lend pidi homme tulema ja teiste lendude peale kotte tavaliselt ei panda. Marko oli vahepeal väljas ja tegeles Navaga, meie trekingfirma esindajaga, kes oli meile lennujaama vastu tulnud. Siis oli keegi teistest pagasiootajatest kuulnud, et kohe maandub veel üks Sahara lennufirma lennuk. Ja midagi maanduski, kontrollisime igaks juhuks ka selle lennu pagasit ja rõõm oli suur, kui meie asjad tulid pea esimestena. Osad kotid olid isegi ilusti kilesse keritud ja seega küll raskesti äratuntavaks tehtud. Lõpp hea, kõik hea.

Hotelli sõit oli enamikule meist kultuurišokk - vasakpoolne liiklus, tuututamine, autod, mootorrattad, jalgrattad ja jalakäiad läbisegi ning kõike seda palju. Õues pime ja tänavad kitsad ning räpased. Pooletunnise sõidu järel olime õnnelikult Thamelis Nirvana Garden hotellis. Eestlaste Everesti ekspeditsioon peatus 2003. aastal ka seal ning sellest ajast on tõenäoliselt saanud alguse koha suur populaarsus teiste eestlaste seas. Saame kõik toad viimasele korrusele.

Õhtul maitseme aias esimesi kohalikke roogi ja võtame sinna juurde mõned joogid. Peale seda läksid Siim ja Kaido linna ööeluga tutvuma ja teised magama.