29. päev

Laupäev, 24. november 2007
Kathmandu – New Delhi

Hommikusöögile kogunesime üheksaks, Marko ja Tõnu olid seal küll juba natuke varem ning peale kurguni täis söömist lonkisime lootusrikkalt trekingfirmasse. Isegi “Ilus poiss” ja “Raimo Kelder” olid kohale tulnud. Vaidlus oli karm ja nende argumendid huvitavad. Näiteks raha olevat toidu peale juba raisatud ja meie oma viga, et me seda ära ei söönud. Lobuchel eeltipust edasi minnes rikkusime aga reegleid ja seadsime giidi ning ennast ohtu ning üldse peaks see kahe tipuna kirja minema, nii et kõik on ju korras .... bla-bla-bla. Ühesõnaga vaidlus oli nii lootusetu, et isegi Marko vihastas ja me tulime sealt lihtsalt ära.

Pärast oli meil ikkagi ainult pool tundi aega, et kõik oma asjad lennureisiks jälle ühte kotti kokku suruda. Üldse ei meenu, miks see õhtul tegemata jäi. Operatsioon oli edukas, nagu alati. Paar asja andsin küll Taimari suurde kotti. Lennuk läks vist kusagil kaks päeval.

Turvakontroll lennujaamas oli karm. Kõigepealt pidi terminaali sisenemiseks kõik oma kotid lindilt läbi laskma. Siis andsid pagasi ära. Käsipagasit, mida ma seekord ei unustanud kaasa võtta, valgustati ja siis katsuti käsitsi läbi. Ootesaal oli väga ülerahvastatud, aga õnneks läksid lennukid tihedalt ja varsti saime oma nurgakohad istekohtade vastu välja vahetada. Õhtune vanakas andis vist tunda, sest mind vaevas janu. Mingil põhjusel ei teadnud ka, et Aasias võib lendudel vedelik kaasas olla. Viimane vesi sai enne sisenemist ära joodud.

Ka Delhi lennu peale minevat rahvast oli palju. Jätsime ennast teadlikult suht viimasteks, sest mida sa ikka trügid. Võtsime lennukini minekuks järgmise bussi ja juba rõõmustasime, et saame ilma sabata lennukisse, aga looda sa. Lennuki trepil oli jällegi turvakontroll ja see, et kaks tibi saaks su kotis sorida, tekitas loomulikult mõnusalt pika saba.

Lennukis pakuti jälle sama toitu ja lend kestis endiselt kaks tundi. Hüvasti Nepaal!

Delhi lennujaamas oli seekord transiittsooni minejaid üsna palju. Me ei teadnud, et oleks pidanud ennast kohe Sahara lennufirma tibi juures kirja panema. Jah, tibi oli seal ja kõik toimetasid ka midagi, aga keegi ei juhendanud. Siis viidi kõik jälle transiittsooni ukse taha ja hakati edasilennufirmade kaupa sisse laskma. Siis selgus, et me ei ole kusagil kirjas ja meid saadeti jälle rivi lõppu. Lõpuks said ka meie passiandmed kirja ja me võisime juba tuttavasse ruumi siseneda.

Toole oli vahepeal veel vähemaks jäänud, sest sinna otsa, kus me minnes istusime, oli üks24 tundu avatud kiosk juurde ehitatud. Rahvast oli vist vähem, sest istekohad saime siiski ilma vaevata. Aga alkot enam nii lihtsalt ei saanud. Finnairi piletit nähes öeldi, et ei müüda. Ei aidanud isegi jutt, et me joome kõik kohe ära. Me tahtsime veel viisakate inimestena veini osta. Ka terminaalis joomine oli vist vahepeal ära keelatud. Nii me seal istusime, mängisime Eesti mängu ja raiskasime Tõnu viimaseid India ruupiaid. Nepaalist lahkudes oli Nepaali raha võimalik ainult India ruupiateks vahetada. Dollareid nad lennujaamas ei tunnistanud.

Siis tuli mingi tegelane, kes hüüdis “Finnjeer - Finnjeer”. Meile tundus, et ta otsib meid ja võttiski meie passid, kutsus kaks inimest meie kotte vaatama ja oligi aeg Aasiaga hüvasti jätta. Korra tekitati jälle mingi punase templi puudumise pärast paanikat, aga siis tuli mingi mees, kes ütles kontrollijale, et võib ka nii ja meid lasti lennukisse.

Veini anti vaid õhtusöögi juurde, sest öösel tuleb magada. Selleks kustutati isegi tuled ära. Magasimegi. Tõnu võib-olla kohati kehvasti, sest ükskord ärgates olid mu jalad tema toidulaual.