Kolmapäev, 21. november 2007
Chitwan – Pokhara
Sel hommikul ei koputanud keegi uksele. Sööma läksin viimasel hetkel. Poisid olid lahkelt kõik varem ära käinud. Teenindaja pööritas küll natuke silmi, aga tõi pudru ja moosisaia ikkagi lauale. Peale hommikusööki pandi meid jälle jeepi ja viidi kuhugi põllule kohalikku bussiterminaali ning algaski 5 tundi kestev sõit Nepaali Pärnusse Pohkarasse. Sõidust ei meenu suurt midagi peale selle, et oli peatus, kus sai 250 ruupia eest süüa nõrkemiseni taimetoitu ja Marko ei paistnud kõik see 5 tundi kõige õnnelikum olevat. Buss oli muidugi paras loodusõnnetus ka, kitsaste istmevahedega ning loksutamise ja rappumise peale võis merehaigeks jääda ehk istme vedrustus oli hea, amordid aga kehvad või midagi sellist.
Pokhara bussijaamas saatsime kõik väga pealetükkivad taksojuhid pikalt ehk olime ise targad ja asusime oma hotelli otsime. Õnneks ei ole see väga suur linn. Peale mõningast edasi-tagasi käimist ja lõpuks suvalisest tee ääres olevast trekingfirmast tee küsimist leidsimegi hotelli üles.
Kuna kell oli juba üsna palju, oli aeg varaseks õhtusöögiks või hiliseks lõunasöögiks. Otsisime peatänava ääres omale meelepärase restorani ja lasime toidul heamaitsta. Mina avastasin sel õhtul, et värskel mandariinimahlal (nemad ise nimetasid neid küll apelsinideks) pole viga midagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar