20. päev

Neljapäev, 15. november 2007
Phakding – Lukla

Äratus 6.30, aga mingit hullu kandjate sebimist ei olnud märgata ja põhjus selgus üsna ruttu – STREIK. Päevaplaan nägi ette järgmisest orust uuesti ülesminekut, aga kandjad keeldusid seda tegemast. Põhjenduseks toodi haiged põlved, kes oli ise haige ja kellel puudus lumes kõndimise varustus. Hämmastav, kohalikud inimesed ikkagi ju ja peaks nagu teadma, et talvel tuleb lumi maha. Aga eks nad ole harjunud trekingrada käima ja kõik muu on natuke võõras ning kindlasti ebamugav.

Hakkaja “Raimo Kelder” leidis kusagilt Phakdingi pealt (võib-olla oma onude hulgast) inimese, kes väidetavalt teadis vähemalt rada üles, aga see oleks läinud meile 2000 ruupiat maksma. Olime nõus, sest mis meil muud teha oli? Aga uute kandjate leidmine ei olevat tema töö. Esitasime siis “Ilusale poisile” ultimaatum leida kaheks neli kandjat, sest kellegi töö peab see ometi olema ja ise sättisime ennast päikese kätte magama.

Vahepeal tuli uus grupp aedikusse ja meie poole taheti kümme telki üles panna ning meid koliti lahkelt teisele poole jakkide juurde. Kella kaheks oli “Ilus poiss” ajanud maha habeme ja vahetanud riided linnariiete vastu, nii et oli selge, ülesminejat temast ei ole. Meile ei suvatsenud ta millegipärast kell kaks midagi öelda. Kui päike mäe taha läks, saime lõpuks silmad lahti. Selgus, et kell on juba pool 4 ja kandjaid ei ole leitud. Otsustame kohe Luklasse minna. Kui aedikust välja astusime, jäi “Bänd” eriti lolli näoga meile järele vahtima. “Ilus poiss” mingil põhjusel maha ei jäänud ja haaras seekord selga Marko (meie reisijuht ikkagi) koti. Jäime pimeda peale, aga kahe tunni pärast oleme siiski Luklas. Saime toad samas teemajas, kus esimesel päeval hommikust sõime ja “Ilus poiss” organiseeris meile isegi tekid, sest magamiskotid jäid koos kandjatega Phakdingi või kuhu iganes. Õlu ja pitsa tegid kurva tuju natuke paremaks.