27. päev

Neljapäev, 22. november 2007
Pokhara

Magasime kaua ja hommikusöögiks otsisime järvevaatega ja päikesepaistelise restorani. Päike võttis õlad juba hommikul punaseks ja minu kanasalatis ei olnud kana, aga see-eest oli kapsas. Sellise asenduse peale meil ei tuldaks. Club Sandwich oli aga täiesti söödav ja sisaldas lubatud liha.

Et päev päris raisku ei läheks, sebisime omale X ruupia eest takso, mis pidi meid viima Annapurna vaateplatvormile. Kusagil mäenõlval aga oli läinud üks heina vedav traktor katki ja seiskas sellega teel kogu liikluse. Nii omad kui võõrad üritasid seda siis remontida. Hea, et meil rumm (nagu alati) kaasas oli.

Lõpuks hakkas traktori mootor käima ja meid viidi mingi pika trepi algusesse, küsiti takso parkimise eest veel 20 ruupiat lisaks ja kästi 20 minutiga üleval ära käia. Me natuke läksime, istusime korra raja ääres pingil ja tulime alla tagasi. Annapurna oli niikuinii pilvedes.

Pokharas tagasi, oli kõigil vaba voli oma aega sisustada. Marko läks kohe kohvikusse ja ülejäänud tegid väikse kaubandusetuuri. Hämmastav, aga isegi mina jõudsin enne Tõnut tagasi. Siis jälle sõime. Mina võtsin seekord Nepaali toidule vahelduseks India toitu ja see osutus tõeliselt heaks. Õhtul leidsin raamatupoest ka kokaraamatu, kus selle retsept sees on.

Veel hiljem torkisin Tõnut nii kaua, kuni ta oli nõus tulema minuga linna Kristiinale salli ostma. Poodnik, kellega me lõpuks ära ajasime, õpetas enne võltsil ja veel võltsimal kašmiiril vahet tegema. Kas tegelikkuses asi hoopis teistmoodi ei ole, me teada ei saanudki. Valisime välja ühe punase tõeliselt pehme salli ja hinnast õnnestus ka 800 ruupiat alla kaubelda. (Praegu mõtlen, et oleks võinud omale ka ühe sellise ligi võtta). Kui me juba väljas olime, käisime ka teistes poodides. Mina leidsin omale näiteks julgevärvilist käsitsi valmistatud paberit. Siis võtsime prooviks kaks tõlvikut küpsetatud maisi ja mandariine-banaane. Rummi ja Cola sai ka reisi soodsaima hinnaga.

Tuleb tõdeda, et Pokhara oli suht mõttetu linn. Kuna tegemist on turistide linnaga, siis kaupmehed sind tänaval eriti ei tüüta ja võib rahus ringi kolada. Sama on söögikohtadega. Neid on palju ja keegi sind otseselt kuhugi ei vea. Samas pool 12 hotellis sooja vett enam ei olnud. Siin on see katusepaakide süsteem ja päike oli loomulikult selleks kellaajaks juba ammu loojunud. Kuidas ma küll unustasin?