28. päev

Reede, 23. november 2007
Pokhara – Kathmandu

7.30 väljus meie buss Kathmandusse. Otsustame võtta hotellis pakutud takso, mis oli ees 6.45. Äratus 10 minutit varem oli täiesti mõistlik. Jõudis küll hambad pesta, riidesse ja alla. Marko otsustas bussiekstreemsusi seekord vältida ja lendas Kathmandusse. Nagu pärast selgus, suisa esimeses klassis ja poole tunniga.

Meil nii hästi ei läinud. Taksost välja astudes oli kohe kohal mingi saiaärimees. Läksime õnge, sest polnud hommikul veel midagi söönud. Võtsime saia ja kohvi. Platsil sebisid inimeste vahel veel lehmad ja koerad. Üks lehm oli kohe nii ülbe, et läks pesemata nõudis lakkuma. Kahjuks pikalt talle seda mõnu ei võimaldatud.

Busse oli platsil vaid 7 ja oma bussi ülesleidmisega mingeid probleeme ei olnud. Kohad olid vist jälle samad, mis kogu aeg. Buss oli eelmistest kõvasti parem ja nii väga ei raputanudki. Kannatas täiesti magada. Ja igasugu kohalikke nännimüüjaid ka bussi ei lastud. Turistivärk ikkagi. Ilm oli poole ajast sombune ja aknast võis ainult näha, kuidas kohalikud riisi koristavad. Süsteem on neil suhteliselt sama, mis vanadel eestlastel. Ikka sirbiga maha, vihkudesse kokku ja siis kuidagi terad välja. Kes peksis vihke vastu midagi, kes lasi mingitel härja moodi elukatel tallata. Igal juhul paistis, et riisi koristamine on püha töö ja kogu pere on tööle aetud. Riis pidi siin kaks saaki aastas andma. Muidu olid teeääres ikka majade esised niisama passivaid ja pikutavaid inimesi täis.

Söögi- ja pissipause oli seekord kaks, aga meie taimetoitu enam ei söönud, istusime niisama kivi otsas ja sõime omal kaasas olevaid pähkleid. Kahest olime juba viimasel kurul enne Kathmandud, aga õnn jäi üürikeseks. Linnas oli reedeõhtune ummik ja liiklus praktiliselt seisis. No paneb ju jooma. Poolteist tundi seiklesime seal. Bussil õnnestus isegi üks elektrijuhe maha sõita. Aus kaheksa tundi bussis sai ikkagi täis ja peale seda pandi meid täiesti suvalises kohas maha. Ma jõudsin juba vinguma hakata. Päästerõngaks sai üllatuslikult meie vana tuttav Monkey Tempel. Hotelli aknast paistis ta selles kandis, praegu tolles, tähendab tuli sinnapoole minna. Mulle üllatuseks olimegi 20 minuti pärast kohal. Seekord saime hotelli parimad toad – viimasel korrusel, rõduga ja päikese poole. Kahjuks kasutasin mina seda luksust ainult tiimisärgi kuivatamiseks ja teised vist ei kasutanudki.

Õhtu lõppes nagu alati ehk midagi erilist ei juhtunud. Sõime ja käisime linnas jakiliha otsimas, mida me kahjuks siit enam ei leidnud. Võtsime siis mingi muu looma kuivatatud liha, kes see ikka vahet teeb. Ma ei leidnud ka Nepaalis tehtud mango kommi. See-eest ostsin soodsa hinna eest (345 ruupiat) koju kaasa kaks pudelit Kukhri rummi (kohalik, mida me siin kogu aeg oleme joonud).

Jõime ära ka Markol kaasas olnud pooleliitrise vanaka, sest järsku ei olnud seda enam kellelegi kinkida. Cocaga võttes oli isegi täiesti joodav. Tõnu võttis puhtalt ja väsis sellest nii ära, et tõmbas ühel hetkel mütsi pähe ja läks magama. Panin talle veel tühja vanaka pudeli seltsiks kaissu.