10. päev

Esmaspäev, 5. november 2007
Lobuche

Äratus oli 6.30. Pea valutas ikka, silmad olid paistes ja hääl ära. See ei ole normaalne, aga vedelikukaotus on suur, kui öö läbi nina vett jookseb. Hommikusöögiks tellitud Mo-Mo-d toodi mulle tuppa ja peale ühe söömist saatsin selle alla tagasi, et vähemalt poisid nendest rõõmu tunneksid. Tassi teed suutsin siiski ära juua ja peale hommikuse aspiriini alla neelamist oksendan mulle nina alla pistetud kilekotti. Aga hakkas parem! Ajasin kohe saapad jalga ja kõndisin õues natuke edasi-tagasi ning siis magasin määramata ajani edasi. Vahepeal hakkasid mingid mehed siin ehitama ning kogu maja rappus. Üks naine karjus nende peale natuke ja rahu sai majja. Hämmastav, et und ikka veel oli.

Siis ajasin ennast üles, pesin kätelt vere maha, vahetasin sokid ära, sest need oli juba nädal jalas olnud ning kõnnin natuke sama rada pidi üles, kust poisid hommikul läksid. Kuna pilved olid juba kohal ja ilm väga külm, pöördusin siiski üsna varsti oma lemmiktegevusemagamise juurde tagasi.

Poisid vallutasid sel päeval Kala Pattari (5550 m), aga sellest ei oska mina midagi rääkida. Oli raske olnud. Hullud, ma ütlen. Poisid olid pool neli tagasi tulles igal juhul õnnelikud. Õhtul aga vajusid nad väga ruttu ära. Tõnu, Marko ja Siim koliti õhtul teisele korrusele suuremasse tuppa.