Tegelased

Need me oleme: vasakult Marko, Tõnu, Pille, Taimar, Siim ja tagares Kaido.

Foto autor Kristiina.

EESSÕNA

Lubasin endale, et ei hoia ennast kursis kuupäevade ega nädalapäevadega, samuti polnud mul käekella ja seda kõike ikka vaimu täieliku puhkuse eesmärgil. Kuna kõik sellised märkmed on tehtud tagantjärele või teistelt saadud info põhjal, ei tasu seda eriti tõsiselt võtta. Päevade mitteteadmisest ei tulnud küll seekord midagi välja ja see selgus juba viiendal päeval.

1. päev

Laupäev, 27. oktoober 2007
Tallinn-Helsinki-Delhi

Äratus ei ole siiski kodulehel välja lubatud ajal vaid 5.30 ja kell helises mitte kuues vaid viies majapidamises. Õhtul napilt enne 12 selgus, et Raido ei saa meid hommikul sadamasse viia ja selleks tuleb mingi takso leida. Sellisel kellajala on vist liikujaid juba vähem, sest takso saamisega sel päeval mingit probleemi ei tekkinud. Jõime veel tassi teed ja sõime mõned võileivad (ülejäänud võileivad pakkisin kaasa, aga tundub, et lahtise vorsti viimine üle piiri on keelatud, sest rohkem ma neid võileibu ei näinud), võtsime veel Tõnu ja Kristiina peale ja olime õigeaegselt sadamas. Tegime ühe grupipildi, mis oli vist selle reisi ainuke ja oligi aeg minna kell 7.00 väljuvale Tallinki laevale Star. Laeval olime meie Siimuga seljakottide tassimisest juba nii väsinud, et jätsime need väljapääsu kõrvale trepi alla ja suundusime kõik samal korrusel asuvasse baari. Õlle kõrvale sai tehtud ka väike ring viina eduka reisi terviseks.

Juba kahe tunni pärast maabusime Helsinki Länsiterminalis. Kuna aega oli piisavalt, läksime linna jala kotid. Siis parkisime ennast raudteejaama hoone ühte nurka. Mina ja Tõnu jäime kotte valvama, teised käisid tiiru linnas. Kuna nad sealt vist midagi huvitavat ei leidnud, leidsime kõik ennast varsti Vantaa lennujaamas. Vahepealne aeg kulus jällegi õlut juues või mekkides, kes kuidas. Väravast lennukisse saada aga polnud sugugi lihtne, tekkis meie reisi esimene segadus. Meid kõiki kamandati seina äärde nagu häbiposti ritta, sest meil ei olnud India viisat ja ilma selleta pidavat olema täiesti võimatu Delhisse lennata. Õnneks olid Finnairi tibid kärmed helistama ja kohapealt asja täpsemalt järele uurima ning selgus, et saame ikka küll. Tuleb lihtsalt lennujaamast leida mingi ametnik, kes toimetab meid õigesse ruumi.

Lennukis sai nagu ikka kahe söögikorravahelist aega veiniga sisustatud. Võtsime Markoga alati 2 veini ja nendest ühe panime edaspidiseks taskusse. Vahepeal muutis vein tuju juba üsna lõbusaks. Paigutatud oli meid viiekesi lennuki viimasesse ja eelviimasesse ritta, Siim istus aga kõvasti eespool. Hämmastav on see, et 5000 km läbimiseks läheb kõigest 6.50.

23.45 maandusime New Delhi sooja öhe.

2. päev

Pühapäev, 28. oktoober 2007
Delhi – Kathmandu

Kusjuures see ametnik oli täiesti olemas ning isegi üles leitav. Kirjutas meie passi andmed kuhugi suvalise paberi peale üles ja viis meid Transit Lounge´i, mis oli suhteliselt pisike ja üsna igasugu rahvast täis ruum, aga me siiski leidsime mõned vabad toolid. Hiljem selgus, et Indias on need asjad täiesti mõnusalt korraldatud. Kõik sisenejad ja nende lennud pannakse kirja ja siis tuleb vastava lennufirma ametnik ja otsib inimesed üles ning tsekib nad ilma kohapealt lahkumata lennule sisse. Kuna me saabusime öösel ja olime ainukesed Soomest tulijad, siis meil seekord küll nii hästi ei läinud.

12 tundi Delhi lennujaamas ei ole naljaasi. Aga ega siis nutikad eestlased kusagil hätta ei jää. Algul selgus, et poest saab alkot osta ainult sisse registreeritud pileti alusel ja sead meil muidugi nii vara ei olnud. Aasiale omaselt ilmus aga õigel hetkel välja mingi ajapulk, kes oli nõus selle alko ära ostma tingimusel, et see juuakse kohapeal ära. Nii saigi 15 dollari eesti terve pudeli viskit. Pealekauba oli natuke hullem lugu, tops Pepsit maksis terve dollari. Päris avalikult me siiski juua ei julgenud, vaid valasime viski Pepsi topsi ja jõime seda kõrrega. Juua tuli kiiresti, sest tops hakkas suhteliselt kiiresti läbi laskma. Nii me seal kaarte mängides ja kaht topsi käes hoides aega veetsime. Vahepeal sai selles lärmis seal jalad ümber tooli raudtorudest käetugede ikka natuke magada ka, aga juba kaheksast olid kõik jälle ilusti üleval.

Me ei teadnud, et Aasia lendudel võib rahulikul vedelikku lennukisse kaasa võtta, nii hakkasid mõned meist juba hommikul järelejäänud alkot hävitama. Minul oli näiteks veel kaks veini kotis.
Piletite registreerimisega jäime viimasele hetkele, aga lend hilines ja me saime kõigega siiski õigeks ajaks valmis. Aasias on nii, et naised ja mehed läbivad turvakontrolli erinevast väravast. Kontroll on põhjalik ja õiged templid ja lipikud lihtsalt peavad igal pool olema. Siin tekitas Kaido oma pikkade juustega turvamehes natuke segadust ja ta pidi Taimari käest üle küsima, et olla asjades päris kindel.

Lend Delhist Kathmandusse kestab poolteist tundi. Alkot seekord ei pakutud ja toit oli täpselt sama, mis eelmisel lennul. Kõik see polnud üldse oluline, sest magamata öö nõudis oma.

Kathmandus selgus, et transiidiinimeste kotte ei ole lennukile pandud. Minul polnud muidugi käsipagasitki ja see pani üsna kõvasti ennast kiruma. Käisime kõikide saabuvate lendude kotte uurimas ja lõpuks täitsime kadunud pagasi paberid ära. Meie kontakte ei tahtnud keegi, kästi hoopis homme lennujaama helistada ja järele küsida. Järgmine selle lennufirma lend pidi homme tulema ja teiste lendude peale kotte tavaliselt ei panda. Marko oli vahepeal väljas ja tegeles Navaga, meie trekingfirma esindajaga, kes oli meile lennujaama vastu tulnud. Siis oli keegi teistest pagasiootajatest kuulnud, et kohe maandub veel üks Sahara lennufirma lennuk. Ja midagi maanduski, kontrollisime igaks juhuks ka selle lennu pagasit ja rõõm oli suur, kui meie asjad tulid pea esimestena. Osad kotid olid isegi ilusti kilesse keritud ja seega küll raskesti äratuntavaks tehtud. Lõpp hea, kõik hea.

Hotelli sõit oli enamikule meist kultuurišokk - vasakpoolne liiklus, tuututamine, autod, mootorrattad, jalgrattad ja jalakäiad läbisegi ning kõike seda palju. Õues pime ja tänavad kitsad ning räpased. Pooletunnise sõidu järel olime õnnelikult Thamelis Nirvana Garden hotellis. Eestlaste Everesti ekspeditsioon peatus 2003. aastal ka seal ning sellest ajast on tõenäoliselt saanud alguse koha suur populaarsus teiste eestlaste seas. Saame kõik toad viimasele korrusele.

Õhtul maitseme aias esimesi kohalikke roogi ja võtame sinna juurde mõned joogid. Peale seda läksid Siim ja Kaido linna ööeluga tutvuma ja teised magama.

3. päev

29. oktoober 2007
Kathmandu

Öösel oli Siim meie ukse taga ja nõudis 20 taksojuhi jaoks 20 dollarit. Olime linnaminejatelt õhtul raha hoiule võtnud. Kaido oli väravast sisse tulnud, aga majas teda näha ei olnud. Unise peaga ei hakanud keegi muretsema ka.

Marko, Taimar, Tõnu ja Siim läksid juba 9.30 tekingfirmasse asju ajama. Kaido oli endiselt kadunud. Kuna kõigil pole seal firmas niikuinii midagi teha, jäin mina rahus hotelli magama. Tegelikult ma magama enam siiski ei jäänud, vaid läksin alla hommikust sööma. Selles kohalikus mõistes udupeenes hotellis on hommikusöök hinna sees ja see on ka üsna korralik (kindlasti mingi puder, praemuna, praevorst, kohalikud vürtsikad kartulid, mingid tomatikastmes pähklid olid, saiakesi, puuvilja, pannkooke ja kindlasti midagi veel). Kuna sellise arhitektuuriga majadel on kindlasti ka katusel elu, läksingi seda kontrollima. Ja oligi. Nii lauad kui lamamistoolid, kuhu ma ennast ka mõnusalt päevikut kirjutama sisse seadsin. Poistele jätsin ukse vahele sildi, kust mind leida. Nad tulid suhteliselt kohe tagasi ja kaasa oli neile antud meie tulevane ronimisgiid, kes tahtis näha nii meid kui meie varustust. Olemasoleva varustusega ta päris rahul ei olnud ja poisid läksid uuesti linna. Osteti 500 m staatilist köit, 4 jääpuuri, 7 lumeankrut ja renditi grupile karabiine ning kirkasid ja Kaidole magamiskott ja kassid. Samuti sai trekingfirmas natuke soodsama kursiga raha vahetada. Mina ja Siim jäime seekord maha. Kaido oli ikka veel kadunud. Algatuseks käisimegi vastuvõtust küsimas, et kas nad äkki teavad midagi. Ja olidki leidnud öösel ühe “Keido” ja paigutanud ta tuppa 314 (täpselt meie toa alla, mille number oli 414) ja mingu me vaatama, kas see on meie kadunud mees. Rõõm oli mitmepoolne, kui peale uksele koputamist ja “Kaido” hüüdmist kostis seest eestikeelne “Jaa”. Tema arvas, et on rahata kusagil Kathmandu peal. Lõpp hea, kõik hea.

Vahepealne aeg möödus katusel. Viiest läksime meie Markoga trekingfirmasse meie ankeete ära viima. Noh et me oleksime ikka arvel, kui peaksime vahepeal mägedes kuhugi ära kaduma. Samas võtsime meie isiklikuks tarbeks juurde kolm kandjat.

Tol õhtul sõime hotellist väljas ja siis pakkisime, kuna homsest algas meie “seiklusrikas merereis”.

4. päev

30. oktoober 2007
Kathmandu-Lukla-Phakding

Äratus juba kell 5 ja 5.30 ootas meid all trekingfirma minibuss.

Hommikud on Kathmandus hämmastavad. Kojamehed pühivad kõik päeval maha visatud sodi suurtesse hunnikutesse kokku, keegi korjab sealt hunnikutest siis klaasi välja, koerad ja lehmad uurivad, kas neilegi on jäänud midagi meelepärast ja siis pannakse see ülejääk kõik lihtsalt põlema. Sellest tekkiv suits ja ving jääb linna hõljuma küll kogu päevaks.

6.30 olid ka saatjad linnast kokku korjatud ja me olime lennujaamas.
Kahjuks oli hommik natuke udune ja lendu lükati määramata ajani edasi. Üllatas tops teed, mida seal sel ajal pakuti. Meie seadsime ennast kohe mõnusalt seina äärde kaarte mängima, aga ma ei jõudnud suure publiku saatel ühte mängugi lõpuni mängida, kui juba selgus, et udu on läinud ja meid suunati sujuvalt lennuväljale. Kotti vaadati ja läbi katsuti ja naised läksid ikka eraldi august nagu siin kombeks.

Lennuväljal aga mingid turvanõuded ei kehti. Nii 15 kohaga väikelennukid seisid platsil kõrvuti nagu autod parklas. Rahvas suunati igaüks oma lennuki kõrvale ja sealt nad siis ühekaupa õhku tõusid. Rahvas keeras lihtsalt selja, kui tuul liiga tugevaks läks või mööda lennuvälja lendav sodi liiga näo lähedale sattus.

Lend Luklasse (2840 m) kestab 30 minutit ja kulgeb mõnusalt mööda orgusid, see tähendab, et lennukiaknast paistavad mäeküljed. Luklas sõime hommikust ja jalutsime 2-3 tundi edasi Phaktingi. Kaido jõudis sel päeval meile veel ilusti järele.

Nii lõunat kui õhtust sõime ja ööbisime mõnusas kiviseintega teemajakeses. Isegi pesemisvõimalus oli selles onnis täiesti olemas, aga keegi ei kasutanud seda veel.

Õhtul mängisime kaarte ja meie giid näitas meile kolme kaarditrikki, millest ühe õpetas ta isegi huvilistele selgeks.

Magama minnakse üldiselt vara, sest päike loojub siin novembris poole kuue paiku.

5. päev

Kolmapäev 31. oktoober 2007
Phakding - Namche Bazar

Äratus kell 7 ja 7.30 sööma. Mul oli ikka veel tunne, et meile ettenähtud toidunormis on süüa kole vähe ja et kõht on pidevalt tühi. Välja saime juba 8.30, väga vara, aga nii on siin kombeks. Suured kotid olid kandjatel juba kokku pakitud, kui selgus, et ma pean võtma Tõnu koti ja et ta tassib trekil kaasas kahte kõvakaanelist raamatut, mis olid mul terve päeva siis nurkapidi seljas ning ei lasknud ennast hetkekski unustada. Ja mina ei lasknud seda oma valjuhäälse kommenteerimisega ka teisel unustada. Hiljem selgus, et Siim tassib ka trekil raamatuid kaasas. Naljatilgad. Sel päeval õppisin, et sellisel matkal peab alati kaasas olema vöörihmadega kott. Redfoxi kott on küll kerge ja sealjuures väga mahukas, aga päev läbi õlgu soonivad rihmad seda ei kompenseeri.

Peale esimest 45-minutilist käimist oli meil üsna pikk puhkepaus, aga Kaidot ei olnud kusagil näha. Hiljem selgus, et ta läks koos giidiga tagasi Phakdingi, puhkab natuke ja tuleb omas tempos meile järele.

Lõunat sõime Monjos (2840 m), kust algab ka Sagarmatha rahvuspark. Tuli täita mingi ankeet ja selle põhjal pannakse meid tõenäoliselt kuhugi statistikasse kirja.

Hommikul paistnud päike asendus lõunast pilvedega ja hakkas lund sadama. Ületasime mitmeid jõgesid, kusagil oli esimene koht, kust peaks Everest paistma, aga udus ei näinud me muidugi midagi. Enne Namchet (3440 m) oli tõus päris karm.

Teemaja, kus me elasime, oli päris suur ehk mahutas mitmel korrusel päris korraliku hulga rahvast. Tuba küll kõige soojem ei olnud. Vineerseina vahelt paistis kohati suisa valgus tuppa. Maasikaks oli see tuba veel vetsu kõrval ka.

Istuma jäädes hakkas külm, tõenäoliselt niisketest riietest ja pingutusest. Mängisime meie toas kaarte ja mõned istusid suisa sulejopes ja paksude kinnastega.

Selles teemajas pakuti hämmastavat Vene salatit, mis sisaldas kartulit, juustu, mandariine, banaane, keedumuna ja kindlasti midagi veel. Kuigi Venega pole sel midagi pistmist, oli tegemist ikkagi väga maitsva toiduga siinses mõistes.
Õhtuks sõi enamik meist mingit saapatalda meenutavat lihatükki, mille maitse on mul veel praegugi meeles ja friikartuleid.
Õhtul vihastasin poiste peale ja võtsin raamatupidamise üle. Nii palju siis kuupäevade mitteteadmisest. Siit minu selle reisi teine tarkusetera: ära mitte kunagi mine viie poisiga kuuks ajaks reisile!

6. päev

Neljapäev, 1. november 2007
Namche Bazar

See oli edasiliikumisevaba päev ehk päev puhkamiseks, Namchega tutvumiseks ja aklimatiseerumiseks. Magamisest muidugi suurt midagi välja ei tulnud, sest “Ilus poiss”, kellest oli vahepeal saanud meie esimene giid, tungis juba 7.45 menüüga meie tuppa ja istus kohe õndsa näoga Taimari voodiservale. See mulle siin meeldib, et kohalikud mehed naisi avalikult ei nilli. Isegi teretades ja kätt suudes vaatavad nad kuhugi mujale.

Üheksaks jõudsime sööma ja kohe peale seda läksime külakesega tutvuma. Külake annab küll juba üsna linna mõõdu välja. Kaarekujulise nõlva keskel on tiibetlaste turg ja selle ümber on siis koondunud isegi kolmekorruselised majad. On päris mitu tänavat, pagariäri, postkontor, internetipunktid, saun ja palju muudki eluks vajalikku.

Valisime suvalise raja ja jõudes küla kohale võtsime kauneid lumiseid tippe nautides natuke aega päikest. Meie teisena vallutada plaanitav mägi Kwangde oli ka siinsamas. Pärast ronisid Marko ja Tõnu veel natuke kõrgemale Everesti vaateplatvormile ja ülejäänud jäid edasi päikest võtma. Nende tagasitulekut me siiski ära oodata ei jaksanud, vaid läksime alla pagariäri, Interneti ja postkontoriga tutvuma. Lõunasöögi ajaks aga olime kõik jälle teemajas tagasi.

Lõunasöök mulle enam mingil põhjusel sisse ei läinud. Ja siis tuli Kaido! Rõõm oli muidugi suur. Olgu öeldud, et teda me nägime sel reisil viimast korda. Majutatakse ta ilusti Siimu kõrvaltuppa.

Õhtul tuli varusid täiendada, sest edaspidi olime tsivilisatsioonist väljas. Kaasa tuli varuda terve nädala alkohol (sporti tehes seda küll eriti ei võetud), šokolaad, vetsupaber, taskurätikud jne.

Peale asjade pakkimist mängisime jälle meie toas kaarte. Mingil hetkel imbus “Ilus poiss” meie seltskonda ja kohe Markole külje alla ning käsi ümber õlgade. Markol ahastava näo peale hakkas Taimaril vist temast kahju ja ta aitas Markol mängu võita, et too saaks minna omi asju ajama. Siis liibus “Ilus poiss” Siimu ligi ja mina ei suutnud naeru tagasi hoida.

Õhul enne magamajäämist hakkas mul kurk valutama.

7. päev

Reede, 2. november 2007
Namche Bazar - Deboche

Hommikuks oli kurk nii paistes, et isegi hommikune tee läks sealt suurivaevu läbi. Sain ikka terve hommikusöögi jooksul ühe tassitäiega hakkama. Palavik võib ka olla, aga selle kindlakstegemiseks puuduvad meil vahendid. Sain Siimu käest mingit tuttuut kurgule mõeldud imemistabletti ja paratsetamoli.

Käimispäev algas meil kohe hingeldamisega, sest kõigepealt tuli mööda treppe Namche kohale nõlvale ronida. Meie teemajake asus täpselt tiibetlaste turu taga ehk külakese südames. Ja siis nägin ka mina esimest korda Everesti. Pildistamiseks ja puhkamiseks mõeldud pausi ajal silitasin ühte koerakest, kes peale seda tuli meiega üsna kaugele kaasa. Siit minu kolmas tarkusetera: ära kunagi silita võõraid koeri. Mingil aja möödudes jäi see koer siiski meist kuhugi maha.

Algul läks rada üsna horisontaalselt mööda mäenõlvu, siis tuli pikk laskumine orgu, mille põhjas oli loomulikult jõgi ja raja ääres olid ühes kohas minu suureks hämmastuseks suisa eestimaised kasepuud.. Silla koht pidi olema treki kõige madalam koht peale Namchet.

Kõik see hommikune mõnus laskumine tuli õhtuks siiski uuesti kõrgusesse tagasi võtta. Ei saanudki peale jõeületust eriti palju mäenõlval siki-sakitada, kui minul läks kurk uuesti täiesti paiste ja jaks sai jalgadest otsa. Istusin ja mõtlesin, et siia ma jään. Pisarad olid täiesti silmanurgas, aga õnneks seda keegi ei näinud, sest päikeseprillid olid ees. Taimar võttis minu käest seljakotti ära ja mulle topiti sisse aspiriini ja glükoosi. Jäi meelde tema kommentaar: “Ei vaidle, tähendab asi on tõesti kehvasti”.

Edasi asus Tõnu tempot tegema. Tõusta oli vaja veel nii 500 m. Algul oli ainuke mõte, et ma jumala eest kokku ei kukuks ja nõlvast alla ei veereks, siis hakkas aga tasapisi kergem. Lõuna oli Tengboche külas ja seal mahtus juba toit ka kurgust sisse. Tengboche kõige kuulsaim koht on budistide kirik, aga seda me üles minnes veel vaatama ei läinud.

Edasi tuli veel kõigest pool tundi laskumist ja olimegi kohal vist selle treki kõige paremas teemajakeses Deboche - nimelises külakeses. Majal olid kiviseinad, mis siis, et ilma tsemendita laotud ja kaks WC-pottidega peldikut, akna taga oli raksi (kohalik samakas, nii 20-kraadise kangusega ja seda juuakse soojalt) aparaat, mille jahutusvesi tilkus kogu aeg plekk-katusele, aga sellegipoolest oli see tore koht. Seinad ei kostnud ka nii väga läbi. Kahjuks ei kasutanud ma ära sealset võimalust mõni pesutükk ära pesta, vaid kobisin aspiriin põses varakult magama.

8. päev

Laupäev, 3. november 2007
Deboche - Periche

Tõenäoliselt oli asi minu tervislikus seisundis, aga teed Perichesse ma üldse ei mäleta. Arvatavasti väga karmi tõusu ei olnud, lihtsalt üks pikk käimispäev.

Periche on selline väike paari majaga külake, aga seal asub mälestusmärk Everestil hukkunutele ja arstipunkt. Päris karm on näha nimesid, kellest oled ise lugenud, kasvõi raamatust “Hõredasse õhku”.

Teemajakese toad olid seekord söögisaalist eraldi ehk siis sinna jõudmiseks tuli vahepeal tuli õuest läbi käia. Tubade juurde kuuluv vets oli hästi naljakas – selleks, et auguni jõuda, tuli kõigepealt suhteliselt kõrgele ronida, söögisaali kõrval oli õnneks ka normaalsem vastav asutus. Toas ja vetsus elektrit ei olnud, söögisaalis siiski oli. Seinad olid jällegi vineerist. Õhtul käisin mingi hetk tõenäoliselt naabritele närvidele, sest ajasin Tõnuga läbi seina juttu. See-eest oli toas lisatekk ja voodid ei olnud põrandaga kokku ehitatud. Hommikuks oli toa aken jääs, aga termomeeter näitas ikkagi veel +1.

Kohale jõudes paistis veel päike ja ma otsustasin jões paari sokke ja tiimisärgi ära pesta. Vesi oli väga külm, seep ei vahutanud üldse ja käed muutusid hoobilt täiesti kangeks. Peale särgi mõningast vees leotamist loobusin sokipesust, aga olin need siiski jõudnud juba vette visata. Särk kuivas kivil päikese käes ilusti ära, märgade sokkidega sain veel mitu päeva mängida ja mässata. Istusime siis pärast Tõnuga mäenõlval päikese käes kuivava särgi kõrval, kui tuli üks naine ja kutsus meid kõiki kuulama loengut mägihaigusest. Me ei viitsinud minna.

Õhtul tahtis “Ilus poiss” ennast ööseks Siimu tuppa pressida. Siim pani aga ukse seest kinni, kõrvaklapid pähe ja ei teinud koputamisest väljagi.

9. päev

Pühapäev, 4. november 2007
Periche - Lobuche

Sel päeval valutas minu vaene pea juba hommikust peale. Vahepeal läks asi nii halvaks, et lubasin endale kõigepealt alpinismi ja siis kogu spordi maha jätta, sest sport port ei ole kotikute jaoks ja just nii ma neil hetkedel tundsin.

Me ei olnudki väga palju Perichest ülespoole tulnud, kui üks vastutulev grupp äratas Siimu tähelepanu. Oli seal nagu üks tuttav tüdruk olnud. Soovitasin tal igaks juhuks hüüda ja hõike „Anja“ peale keeraski üks neiu ümber. Oligi tuttav tüdruk. Hämmastav kohtumine, millest säras Siimu nägu veel mitu päeva.

Õhtuks jõudsime 4900 peale, mis oli juba minu isiklik kõrgusrekord. Pea valutas ja uni oli, aga magama ei lubatud minna, sest aklimatiseerumiseks on kasulik hoopis võimalikult palju ringi liikuma. Eks me siis kõik seal jõekaldal viimaseid päiksekiiri püüdsime. Hiljem jooksin siiski poole kaardimängu pealt paha südamega õue. Oksendada küll ei saanud, sest Taimar tuli järele ja vedas mind jalutama. Ilm oli jälle uduseks läinud ehk tegelikult viibisime vist siiski pilves. Lund seal aga veel maas ei olnud.

Õhtul sõin paar ampsu Taimari küüslaugusuppi, mida siin erinevad teadjamad inimesed paha südamega süüa soovitasid. Sain istuma jakisõnnikuga köetud ahju juurde ja õnneks on soe.

Meile Lobuches sattunud teemaja ei kannata kriitikat. Seinad olid jällegi vineerist, katus on sellisest sinisest kilest, millest on turumuttide kotid, elektrit ei olnud, see-eest oli aga meeletu jakihais ja seinad kostsid öösel ülihästi läbi. Õnneks oli toas õhuke lisatekk.

Ronimisgiid „Raimo Kelder“ pani igal õhtul tina ja teised tegelased panid vist seekord ka, sest kõrgemale nad ju ei pea minema. Everest base camp´i ehk EBCsse ja Kala Pattarini on siit veel vaid ühe päeva tee.

Õnneks magasin vaatamata oma hädadele ikka veel hästi. Nina jooksis öö läbi vett ja sel ööl isegi verd. Pidevalt ärkasin selle peale üles, et midagi voolas ninast patja. Ükskord nuuskasin neli taskurätikut täis ja peale seda hakkas palju parem. Hommikul selgus, et puhas veri oli. Nüüd siis tean, et nina veresooned on mul kõige õhemad.

10. päev

Esmaspäev, 5. november 2007
Lobuche

Äratus oli 6.30. Pea valutas ikka, silmad olid paistes ja hääl ära. See ei ole normaalne, aga vedelikukaotus on suur, kui öö läbi nina vett jookseb. Hommikusöögiks tellitud Mo-Mo-d toodi mulle tuppa ja peale ühe söömist saatsin selle alla tagasi, et vähemalt poisid nendest rõõmu tunneksid. Tassi teed suutsin siiski ära juua ja peale hommikuse aspiriini alla neelamist oksendan mulle nina alla pistetud kilekotti. Aga hakkas parem! Ajasin kohe saapad jalga ja kõndisin õues natuke edasi-tagasi ning siis magasin määramata ajani edasi. Vahepeal hakkasid mingid mehed siin ehitama ning kogu maja rappus. Üks naine karjus nende peale natuke ja rahu sai majja. Hämmastav, et und ikka veel oli.

Siis ajasin ennast üles, pesin kätelt vere maha, vahetasin sokid ära, sest need oli juba nädal jalas olnud ning kõnnin natuke sama rada pidi üles, kust poisid hommikul läksid. Kuna pilved olid juba kohal ja ilm väga külm, pöördusin siiski üsna varsti oma lemmiktegevusemagamise juurde tagasi.

Poisid vallutasid sel päeval Kala Pattari (5550 m), aga sellest ei oska mina midagi rääkida. Oli raske olnud. Hullud, ma ütlen. Poisid olid pool neli tagasi tulles igal juhul õnnelikud. Õhtul aga vajusid nad väga ruttu ära. Tõnu, Marko ja Siim koliti õhtul teisele korrusele suuremasse tuppa.

11. päev

Teisipäev, 6. november 2007
Lobuche - Lobuche Base Camp

Hämmastav, et hommikul oli mul lõpuks enesetunne hea. Meie üllatuseks oli sel päeval minekut ainult 2 tundi ja sedagi põhiliselt allamäge. Kõige selle juures püüdis terve tee vasakut kätt pilku ilus rohelise veega mägijärv.

Lobuche base camp on mägede vahele paigutatud mõnusalt sile ja suur plats, kuhu paistab päike peale ja tuul üldjuhul ei tohiks puhuda. Kohale jõudes hakkas „meie bänd“ kohe telke püstitama ja süüa tegema. Algatuseks toodi aga tass teed nagu alati. Lõunaks sõime seekord ronimisgiid „Raimo Keldri“ valmistatud kartulit, ube, praekapsast ja röstsaia. Magustoiduks olid aga õunarõngad taignas. Toit väärib kiitust ja oli hea tõenäoliselt seepärast, et „Raimo“ on enne kokk olnud.

Telk aga ei olnud suurem asi. Meie telgil oli näiteks sisetelgi lukk katki. Õnneks peale parandamist käis pool ikkagi lahti ja teise poole õmblesin ning haakisin haaknõeltega lihtsalt kinni. Parem ikka kui mitte midagi.

Peale sööki pugesin telki ja magasin natuke, sest haistsin head und. Laager oli natuke madalamal kui Lobuche.

Õhtul mängisime naabertelgis Miljonimängu ja pistame nahka lati

12. päev

Kolmapäev, 7. november 2007
Lobuche base camp - Lobuche high camp

Öösel hakkas mul pea uuesti valutama ja ilastamine ajas hulluks, nii ma võtsingi aspiriini ja nohutablette. Hommikuks olid silmad täiesti paistes, aga otsustan siiski edasi minna.

Paar tundi tõusmist ja olimegi imeilusa vaatega laagriplatsil. Vähemalt osa teest liikusin autopiloodiga. Imelik, et ma kuhugi otsa ei jooksnud ja nõlvast alla ei kukkunud.

Nii kõrgel olid juba ka miinuskraadid ning vesi läks päeva jooksul telgis jäässe. Õhtul võtsin joogikotti kannutäie sooja vett ja pistsin magamiskotti. Nii täitis joogivesi ka soojenduskoti ülesannet ja oli veel hommikulgi leige.

Õhtul poeme jällegi tavakohaselt kell 7 magamiskottidesse. 12 tundi und on tavaline.

13. päev

Neljapäev, 8. november 2007
Lobuche HC - Lobuche tipp – Dughla (4620 m)

Äratus oli juba kell 3. Mina pole hommikuti eriti agar, kiiresti üles ja riidesse ei saa, seega ma mitsinuudlitest suppi ei söönud ja teed ei joonud. Taevas oli pilvitu ja tähed särasid. Algatuseks läksime kaks tundi mööda kaljut. Rada oli vahelduv, kord lauge, kord oli tarvis suisa ronida. Vahel ulatati käsi, vahel tuli ise hakkama saada. Igal puhkepausil mõtlesin, et siit ma enam edasi ei lähe, aga kedagi üksi maha ei jäeta ja nii tuli ikka edasi koperdada. Erilist jaksu mul jalgades ei olnud, võib-olla oli asi selles, et hommikust saadik oli iga järgnev meeter minu isiklik kõrgusrekord.

Lumele jõudes panime kassid jalga ja tehti kaks köiskonda: ronimisgiid „Raimo Kelder“, Marko ja Siim ning Taimar, mina ja Tõnu. Kuigi nõlv oli päris järsk, ei pannud me ühtegi tugiköit. Üheaegselt liikudes saab lihtsalt kiiremini edasi. Niivõrd-kuivõrd. Mina liikusin igal juhul väga aeglaselt. Mäletan, et küsisin korduvalt Tõnu käest, kas ma maha istuma võin jääda. Tõnu ei lubanud. Veel natuke hiljem ei mõelnud ma enam üldse midagi, ainult liikusin mehhaaniliselt edasi, valdavalt neljakäpukil. Hämmastav, palju inimene veel suudab liikuda peale seda, kui autopiloot juba peal on. Kiitus poistele, kes viitsisid seista ja ära oodata.

Tipp tuli kätte juba 9.30. Niisiis 6000 m ja Lobuche East oli vallutatud. Ilm oli ka sel kellaajal ilus, päike paistis ja tuult ei olnud. Asi võis ka olla selles, et olime pealpool pilvi. Vaated olid igal juhul hingematvad ja Everest paistis siinsamas. Siis selgus, et tegemist on eeltipuga. Mina ja Siim jäime sinna istuma ja vaadet nautima ning teised otsustasid minna päris tippu vallutama. Tunniga käisid nad seal ära ja siis hakkasime kohe laskuma, samuti üheaegselt ja köies.

Tagasi kaljudel olles sõitis mul pilt üsna eest ära ja mind tuli edasi liikumisel toetada. Ja sel päeval ei tulnudki pilt tagasi. High campis tehti otsus, et me ei jää sinna puhkama, vaid läheme veelgi allapoole. Baaslaagrisse tagasi me enam ei läinud, vaid kasutasime mingit otserada. Rada oli täitsa olemas, mis siis, et „Raimo“ seda vahepeal peale tulnud udus väga täpselt ei leidnud. Igal juhul trekingrajale tagasi me jõudsime ja mööda seda tuli mul oma valusate põlvedega veel tükk aega komberdada. Dughlast (4620 m) allapoole mina enam minna ei jaksanud. Võtsime pitsad ja praekartulid ning läksime varakult magama. Raske päev oli. Öösel ilastasin jälle nagu loom, aga 6000 m on ikkagi käidud ja mis siis ikka. Meie kõigi isiklik kõrgusrekord oli.

14. päev

Reede, 9. november 2007
Dughla - Deboche (3710 m)

Hommikul oli jälle väga halb olla ja lubasin juba Siimule, et kui ta koju läheb, lähen mina ka.

Dughlast järgmine külake allapoole on Periche. Seal saadeti mind arsti juurde. Sain 55 dollari eest teada, et tegelikult olen simulant. Et Nepaalis on väga kerge korjata üles mingi viirus ja mägedes elab see siis sinu organismis väga hästi. Kõrgel on õhk hõre, hingad rohkem, õhk on külm, kuiv ja tolmune ning kõik see ärritab. Samuti ärritab jakisõnniku suits, mida genereerivad teemajade ahjud. Kästi alla tagasi minna ja võtta kolm korda päevas kaks tükki korraga ibuprofeni ja paratsetamoli. Sealsamas Periches tegime lõunatee ja tundus, et mida allapoole, seda paremaks muutus enesetunne tõesti.

Päeva peale hakkas lund sadama ja läks külmaks. Saime teada, et Kaidot me sel reisil enam ei näe. Ta on tagasi Kathmandus ja sõidab homme Eesisse tagasi. Samuti sai Siim kodust halbu uudiseid ja plaanis võimalikult palju järjest käia, et võimalikult vara Luklasse jõuda ja esimesel võimalusel koju sõita.

Õhtuks oleme juba tuttavas teemajakeses Deboches. Saab hambaid pesta ja puha. Öösel vaevab mind selle reisi ainuke kõhuhäda, lõunased praekartulid sunnivad öösel voodist välja. Ülejäänud aja aga maitseb uni super hästi.

15. päev

Laupäev, 10. november 2007
Deboche – Namche Bazar

Hommikul saab peaaegu kaheksani magada. Kella ma ei kuulnud ja seega ärkasin mingi venna uksele kolkimise peale. Loomulikult oli tuju kehv ja vingusin tükk aega. Aru ma ei näe, kõigil on isegi siin kuhugi alati kiire.

Poole tunni seekord mäest üles jalutamise kaugusel ehk Tengboche külakesest leidsime pagariäri. Koogilõigud olid 250 ja kohv 100 ruupiat, aga üle nii pika aja tundus see kõik seda väärt olevat. Poisid ostsid ka teistele „bändiliikmetele“ rosinasaia.

Käisime ka korra kohalikku vaatamisväärsust ehk kloostrit seestpoolt vaatamas. See on kindlasti väga suure ajalooga klooster, aga minul jäi enne minekut kodutöö tegemata, seega ei osanud asja hinnata. Peale seda asusime jälle teele ja ees ootas jälle pikk laskumine jõe orgu ja samapikk tõus.

Sel päeval oli mul üle pika aja tuju hea ja käia kerge. Isegi päike paistis üllatuslikult terve päeva. Muidu läheb ta siin ikka lõunast pilvede taha. Endale üllatuseks märkasin detaile raja ääres ja tegin palju pilte. Näiteks polnud mul varem kõige õrnemat aimugi, et jakil on lilla keel.

Namchesse jõudsime päris varakult. Algatuseks käisime uurimas, mida kujutab endast naabruses asuv ja juba üles minnes märgatud Findlandia saun. Nägi täiesti hea välja ja lubati isegi 80 kraadi sooja ning see kõik maksab 500 ruupiat inimene. Panime igal juhul õhtuks tunni kinni.

Õhtusöögiks sõime kõik pitsat, otsime poest õlut ja läksime sauna. Sauna tegijad igal juhul olid sellist asja varem näinud. Oli täiesti keris ja puitseinad. Mingit soojatõket tõenäoliselt polnud ja lava oli ehitatud väga madalale, aga kui kõvasti leili visata ja lavale püsti tõusta, hakkas päris palav. Kahjuks oli vett ainult üks paagitäis ja see sai ruttu otsa. Oi kui mõnus oli siiski üle pika aja ennast puhtaks pesta ja puhtad riided selga panna. „Jõulud“, nagu ütleks Siim selle kohta.

Veel hiljem jõime toas rummi ja sõime kõrvale minu Eestist kaasas olnud juustu ära. Kartulikrõpse ja midagi oli kindlasti veel. Päris kõva pidu oli. Toad olid meil seekord allkorrusel otse söögisaali kõrval ning teemajake kindlasti täiesti täis ei olnud.

Vahepeal üritas “Ilus poiss” ööseks Marko ja Tõnu tuppa ennast magama pressida. Markol õnnestus siiski selgeks teha, et meil on kombeks magada teenindajad ja kliendid eraldi. Sai vist aru ja kolis oma asjad tühjast voodist lõpuks välja. Kuna teemajas oli tühje tube küll, sai “Ilus poiss” siiski voodis magada.

16. päev

Pühapäev, 11. november 2007
Namche Bazar

Õhtul ei lasknud köha magama jääda, aga polnud hullu, sest magada sai suisa üheksani. Puhkepäev ikkagi. Hommikusöögiks võtsin Vene salatit ja kohvi. Siis tuli poistel idee pagariärisse minna ja nemad jõid seal kohvi. Šokolaadisõõrik maitses endiselt hea. Peale mõningast mõnulemist läks Taimar magama, Tõnu linnapeale ja Marko ning mina jäime pagariärisse päikese kätte edasi mõnulema ja aknast mägesid vahtima. Ja päevikuga sain ka lõpuks järjele. Kehva enesetundega ei olnud üsna tihti tahtmist midagi kirjutada. Peale kolmekordset kuulamist hakkas mulle üks tiibeti lugu meeldima ja pärast ostangi 300 ruupia eest omale selle plaadi.

Külake oli hommikul üsna tühi ja vaikne, mis on ka loogiline. Ülesminejad hakkavad vara minema ja allatulijad pole veel kohale jõudnud Poole ühest hakkab siiski juba gruppe liikuma.

Ülejäänud aja kolame linnas niisama ringi või ostame kodustele nänni kaasa. Puhkepäev ikkagi.

17. päev

Esmaspäev, 12. november 2007
Namche Bazar – Jorsale

Vot sellel hommikul pahandasin eriti kõvasti. Aru ma ei näe. Tulime hommikul 1,5 tundi mäest alla ja selleks oli vaja tõusta sama vara nagu alati. Teemajake Jorsales otse mingi jõe kaldal aga oli ilus. Seinad puha kivist laotud ja ühest kõrvaltoast sai ka lisateki võtta. Päev läbi istusime teemajakese vastas laudade taga ja vahtisime õllepudeli kõrvale möödakäijaid.

Vahepeal ilmus ei tea kust laua alla üks pruun kutsikas, kelle hakkasid meeldima minu sandaalid ja Tõnu sulevest ja väljendas seda oma teravaid hambaid kasutades. Siis ta magas natuke mõnusalt päikese käes, kuni tuli kohalik väike poiss ja hakkas talle nööri kaela ajama. Kutsika kisa oli selline, et m a peaaegu oleks looduse tahtele vahele astunud. Loodetavasti see kutsikas on praegu ikka veel elus.

Kui päike mäe taha läks, kolisime tuppa Eesti mängu mängima. Küsisime vaheldumisi küsimusi ja kes vastust teadis, sai kaardi omale. Kõige rohkem kaarte sai Marko. Pistsime kõrvale nahka ka lati vorsti. Muigama pani laepirn, mida tuld põlema pannes peaaegu ei märganudki, oli teine vist viievatine.

Samas teemajas ööbis ka üks must mees Aafrikast, kellega “Raimo Kelder” õhtul jooma hakkas ning söögitoas kohtasime ka ühte valge-hallilaigulist kassi.

Aga toit oli selles majas tõesti hea ja magama ikka kell 8. Nüüdseks olid poisid nina nuuskama hakanud ja ravisid seda nüüd igasugu jamaga.

18. päev

Teisipäev, 13. november 2007
Jorsale - Jakharka

Äratus 7, söök 7.30 ja 8.30 oleks pidanud hakkama liikuma, aga meie üritasime kõigi nelja asju, mida üles kaasa pole tarvis võtta, minu suurde seljakotti suruda. Ja saimegi lõpuks töövõidu, sest kõik asjad mahtusidki sinna ära ja me jätsime selle Jorsalesse. Minu asjad pakkis Taimar oma seljakotti. Aga viivitusest polnud hullu, sest kandjad ka alles kohmitsesid. Siis saime kätte oma lõunasöögikotikesed ja alles 9.30 hakkasime liikuma.

Meie rada algas suvalise majade tagant ja läks üle kellegi kohaliku kartulimaa ning mööda jakilautadest. Päeva jooksul tuli arvutuste kohaselt tõusta 1320 meetrit. Algul ronisime paar tundi mööda võsas olevat kitsast rada, siis juba rodotendronite vahel ja lõpuks üldse mööda mäeharja rada. Poisid tegid hullu tempot ja lõpuks sattusime lumepilve ning minu tuulekindlad kindad lasid seda kõlinal läbi. Oi kui külm oli.

Rada vist oli tõesi raske, sest kandjad jäid meist väga maha. Isusime siis suvalises kohas mäe taga rododendronite vahel tuulevarjus, kui “Ilus poiss” äkki suvatses öelda, et meil tuleb vaid pool tundi edasi minna. Otsustasime selle ilma kandjaid järele ootamata ära käia. Hämmastav oli see, et järsku paistsid udust mingid kolmurgad. Mingi onn! Milline õnn! Siiski tundus selles külmas tee onnini üüratult pikk.

Onn osutus udupeeneks, klaasfuajeega hotelliks. Meid lubati söögisaali sooja istuma ja anti isegi tasuta tass magusat teed. Sel päeval hotellis ühtegi inimest ei ööbinud ja söögisaalis kuivasid eelmise grupi käterätikud. Tuba oli mõnusalt soe, lauad kaetud peente lauanõudega nagu restos, neil oli isegi telekas ja kindlasti mingit luksust veel.

Hakkasin juba mõnusalt üles sulama, kui tuli “Raimo Kelder” ja rikkus kogu mõnu ära ehk ütles, et ümber hotelli on eramaa ja siia õuele me telkima jääda ei saa. Meil on 3 võimalust: kas jääda 175 dollari eest inimene sinna hotelli (sisaldab tasuta sööki), minna 2 tundi edasi või maksta 10 dollarit ja ööbida krundil olevas varjualuses. Valisime viimase variandi.

Varjualune oli kivist laotud suhteliselt madal ehitis, seinu kattis seestpoolt kile, katuseks olid mingid plasiklpaadid ja kile, maha olid laotatud pappkastid. Pere elas seal samas kõrval siiski ahjuküttega toas, mis siis, et majal korstnat ei olnud ja aknal ei olnud klaasi ka ees.

Pugesime kohe magamiskottidesse ja võtsime 5 klaasi õunaraksit ligi. Selle eest kasseeriti hommikul muidugi 500 ruupiat sisse, aga tol hetkel tundus see väga vajalik ja maitses ka ülihea. Õhtusöök oli seekord kolmakäiguline: küüslaugusupp, nende rahvustoit talbat (riis mingi karrisuppiga) ja soe ananassikompott. Hiljem selgus, et eestlane on laulurahvas ehk võtsime seal varjualuses kõik hetkel meenuvad laulud läbi. Tegelikult oli see kõik üks päris omapärane kogemus.

19. päev

Kolmapäev, 14. november 2007
Jakharka – Pakhding

Pool 8 ajas häda mind kuudist välja. Lumi oli maas, päike tõusis ja Marko oli juba väljas. Selgus, et juba mitu tundi avanevat vaadet nautimas. Vaade oli tõesti lummav. Kohe tuli ka päike mägede tagant välja ja teised olid samuti üles järganud. Nii kui kuuti tagasi jõudsin, toodi ka juba teed, michi-nuudlitest suppi ja 2 röstsaia nina kohta.

Siis alustasime rajata tõusu lumes ja madalates rododendronites. Peale 400 m tõusu selgus, et keegi tegelikult rada ei tea. Nii meie, kandjad, kui giid said üksmeelselt aru, et on tarvis saada teisele poole mäge (lõunasse). Põhjuseks see, et põhjanõlvast on tõusmisega ajaloos hakkama saanud ainult 5 inimest. Me olime hetkel aga just seal põhja pool Kwangded. Neli grupi esindajat läks veel natuke ülespoole rada otsima, vaatasid seal natuke aeg murelike nägudega ringi ja tulid alla tagasi. Selgus, et siit edasi saavad ainult linnud ja meile on see kahjuks võimatu. Käisin ka ise oma silmaga seda asja vaatamas, tõesti oli ees ainult üks sirge sein alla. Isegi kõige ebakainem mõistus ütles, et teha pole midagi. Tulime alla oma kuudi juurde tagasi, ootasime, millal lõuna valmis sai, külmusime vahepeal juba üsna ära ja jooksime alla Phakdingi. Laskumine võttiski 2,5 tundi nagu teadjamad hotellist olid lubanud. Rada oli minu põlvedele paras katsumus, aga õnneks jõudsime viimasel hetkel alla.

“Ilus poiss” paigutas meid kuhugi jakiaedikusse, sest plaanis oli telkimine ja raha hotelli jaoks loomulikult polnud. Kuna kandjaid koos telkide ja muu varustusega ei olnud ega olnud, juhtus nii, et hakkasime rummi jooma. Ikka üks rumm ja 1 Coca-Cola. Pudelid olid väikesed (250 ml), aga ikkagi oli pärast laual 9 tühja rummipudelit.

Telgid saabusid pimedas. Lõpuks sai ka midagi õhtusöögiks. Mina hakkasin joogise peaga mingil põhjusel nutma, siis veeti mind telki ja ma magasin hommikuni nagu karu talvel.

20. päev

Neljapäev, 15. november 2007
Phakding – Lukla

Äratus 6.30, aga mingit hullu kandjate sebimist ei olnud märgata ja põhjus selgus üsna ruttu – STREIK. Päevaplaan nägi ette järgmisest orust uuesti ülesminekut, aga kandjad keeldusid seda tegemast. Põhjenduseks toodi haiged põlved, kes oli ise haige ja kellel puudus lumes kõndimise varustus. Hämmastav, kohalikud inimesed ikkagi ju ja peaks nagu teadma, et talvel tuleb lumi maha. Aga eks nad ole harjunud trekingrada käima ja kõik muu on natuke võõras ning kindlasti ebamugav.

Hakkaja “Raimo Kelder” leidis kusagilt Phakdingi pealt (võib-olla oma onude hulgast) inimese, kes väidetavalt teadis vähemalt rada üles, aga see oleks läinud meile 2000 ruupiat maksma. Olime nõus, sest mis meil muud teha oli? Aga uute kandjate leidmine ei olevat tema töö. Esitasime siis “Ilusale poisile” ultimaatum leida kaheks neli kandjat, sest kellegi töö peab see ometi olema ja ise sättisime ennast päikese kätte magama.

Vahepeal tuli uus grupp aedikusse ja meie poole taheti kümme telki üles panna ning meid koliti lahkelt teisele poole jakkide juurde. Kella kaheks oli “Ilus poiss” ajanud maha habeme ja vahetanud riided linnariiete vastu, nii et oli selge, ülesminejat temast ei ole. Meile ei suvatsenud ta millegipärast kell kaks midagi öelda. Kui päike mäe taha läks, saime lõpuks silmad lahti. Selgus, et kell on juba pool 4 ja kandjaid ei ole leitud. Otsustame kohe Luklasse minna. Kui aedikust välja astusime, jäi “Bänd” eriti lolli näoga meile järele vahtima. “Ilus poiss” mingil põhjusel maha ei jäänud ja haaras seekord selga Marko (meie reisijuht ikkagi) koti. Jäime pimeda peale, aga kahe tunni pärast oleme siiski Luklas. Saime toad samas teemajas, kus esimesel päeval hommikust sõime ja “Ilus poiss” organiseeris meile isegi tekid, sest magamiskotid jäid koos kandjatega Phakdingi või kuhu iganes. Õlu ja pitsa tegid kurva tuju natuke paremaks.

21. päev

Reede 16. november 2007
Lukla – Kathmandu

Uni üle pika aja linade vahel maitseb oi kui hästi. Isegi lennukid, mis juba varahommikust kusagil lähedal mürisevad, ei sega. Ainult higist särki oli hommikul rõve uuesti selga ajada, aga paremat polnud. Kui see kogu aeg seljas on, pole väga vigagi. Mägedes sai päris pikalt riietes magatud.

Õhtul tellitud pitsa pidi üheksa kohal olema, aga 9.15 on meie laua ümber ikka veel vaikus. Lõpuks see siiski tuli ja peale sööki läksime Lukla peale kohvikut otsima. Tänavatel müüakse sama kaupa, mida ülevalpool ja vesi maksab jälle 50 ruupiat.

Loomulikult oli kohvik ka Luklas. Torditükk oli odavam, kui üleval, 150 NRs eest saab selle täiesti kätte, aga kohvi nad siin küll teha ei oska. Kasutatakse 3 in 1 Nescafe segusid ja suure tassi kohta pannakse ainult üks pakk. Tulemuseks on mingi soe natuke kohvi meenutav jook. Lõputult joodud teele on see siiski heaks vahelduseks.

Kandjatel oli käsk olla pool 10 Luklas. Osad olid, teised ei olnud. “Ilus poiss” tuli kohvikusse meile seda fakti teatama ja küsima, et mis me siis nüüd teha plaanime. Ütlesime, et lendame ära. Teemajas selgus, et kohal olid siiski kohal kõik kotid peale Tõnu oma. Isegi minu Jorsalesse jäetud kott oli Luklas teemaja trepikojas. Tõnu oli natuke õnnetu, sest vahetusriideid tal väikses seljakotis ei olnud. Siis selgus, et ta jättis need tegelikult Jorsalesse ja see muutis teda natuke rõõmsamaks.

Lennujaam ise oli hämmastav, kus turvakontrollis ei tundud väikse seljakoti sisu vastu keegi huvi (st lennukis võib olla täiesti rahulikult taskunugade ja küünekääridega) ja piletid olid suvaliste nimedega. Näiteks Taimar pidi olema meie varalahkunud Kaido. Kelle nimel Kaido alla sai, on siiani teadmata. Õnneks ei tunne Aasias selle vastu keegi ka mingit huvi.

Lend pidi olema selle päeva viimane. Ja vist oligi, sest seda andis üsna tükk aega oodata. Siin lennatakse vastavalt vajadusele, tühje lende ei tehta ja kui on ruumi, pannakse lennukisse kaasa ka kaupa. Ootamine tasus õnneks ennast ära, sest vahepeal tõi “Ilus poiss” ka Tõnu koti ära. Andis meile 200 NRs taksoraha ja jättis kõigiga kättpidi hüvasti. Tal olid väga külmad käed. Külm oli ka terminaalihoones ja me kolisime lennuväljale päikese kätte. Mitte keegi kusjuures ei keelanud seista Sita Airi lennuki kõrval. Ja kõige kiuste paistis kogu aeg Kwangde tipp. Ilm oli väga ilus, täna oleks olnud tippupäev. Ohh! Siis ilmus ka meie lennuk mägede vahelt välja. Õhkutõus maailma lühimalt lennurajalt läks õnneks ja poole tunni pärast olime jälle tagasi soojas Kathmandus.

Pagasilinti Kathmandu siselendudel ei ole. Tuleb mees käruga ja jagab, küll pagasilipiku alusel, kotis kõigile lihtsalt kätte. Leidsime ka takso, mis oli meid nõus 200 ruupia eest Thameli ära viima. Nirvana Gardenis selgus, et meid täna ei oodata, see tähendab, et vabu tube ei ole. Marko helistas juba trekingfirmasse ja meile lubati keegi järele saata, et meid kuhugi mujale viia, aga siis leiti täiesti ootamatult kaks vaba tuba. See, kus meie Taimariga juba varem olime ehk 414 ja üks tuba esimesel korrusel veel üks. Loomulikult võtsime ära. Hakka nüüd siin edasi-tagasi kolima.

Algatuseks jällegi väike pesu üle pika aja ja siis läksime trekingfirmasse Nava juurde oma muret kurtma, aga tema ei enne teist poolt ära kuulamata midagi ei otsusta. Õhtu veetsime hotelli aias liha süües (sest taimetoit oli väga ära tüüdanud) ja katusel rummi juues. Teenindajad paistsid natuke ronimisest kurvad, aga muidu oli väga mõnus olla. Aasia elu oli juba vaikselt külge hakanud, näiteks pähklikoore topsi tühjendasin (küll omade protesti saatel) rahulikult üle äärepiirde tühjusse. Keegi all karjuma ei hakanud. Pärast tegi Taimar sama. Lõppkokkuvõttes raju pidu seekord ei tulnud. Tõenäoliselt tegijate puudumise tõttu.

22. päev

Laupäev, 17. november 2007
Kathmandu

Kui sa juba oled Kathmandus, tuleb loomulikult kohalike vaatamisväärsustega tutvuda. Kuna eeltöö jäi tegemata, tuli tugineda Marko varasematele kogemustele.

Hommikul lasti natuke kauem magada ja me kogunesime alles kell 9 hotelli aeda hommikusöögile. Hommik ei olnud väga soe ja ma panin isegi sokid jalga. See-eest sõime ennast juba tuttavast heast-paremast paksuks. Isegi minu vaieldamatut lemmikut, mangomahla, on saada.

Taimar leidis hotellist linna kaardi ja me läksime Kathmanduga tutvuma. Esimeseks oli jalutuskäik Thamelist välja suhteliselt lähedal asuvale Durbar Squarele. Sealt läheb läbi täiesti avalik tänav, aga kui sa pole surimuri, küsitakse su käest 250 ruupiat. Koonrid, nagu me oleme, imbusime mingist kõrvaltänavast täiesti tasuta sisse. Piletimüügiputkad on ainult platsi nurkades. Vaadata polnud tegelikult suurt midagi. Ilma kodutööd tegemata ei öelnud vähemalt mulle küll mingid puuehitised mitte midagi. Mingi popima majakese vaatamise eest küsiti jällegi raha ja sellest me loobusime. Lehmi ja tuvisid ja muud püha värki seal platsil muidugi oli. Ja kohalikke kaupmehi nõrkemiseni.

Puuehitiste vaatamisest tüdinud, sebisime 100 kohaliku eest takso, mis viib meid mäe otsas asuvasse Monkey Templisse. Ka siin küsiti sissepääsu eest turistidelt 100 ruupiat ja tasuta sisse imbuda polnud kusagilt. Vaade udus olevale Kathmandule oli siiski hea. Üllatasid ahvid, keda olid tõesti kõik kohad täis. Varastavad seal igasugu püha värki ja tüütavad turiste.

Mäe otsast alla tulime mööda pikka treppi, mille äärde olid ennast sisse seadnud väikeste lastega kerjusnaised ja “laulvate kausside” müüjad. Ainult Tõnu, kes paistis alati silma lahke tipiandjana, tegi seekord näo, et ta ei näe midagi. All sebisime omale jällegi takso, et sõita Patani, mis peaks olema juba teine linn, aga on praeguseks Kathmanduga täiesti kokku kasvanud. Ka siin on oma Durbar Square veel vanemate puuehitistega ja autodega seal vahel liiklemine on täiesti keelatud.

Sisse õnnestus täiesti hästi imbuda, aga siis tuli mingi rohelises vormis mees ja küsis minu käest, kas ma olen mingi grupi liige. Lolli peaga sai öeldud, et ei ole. Loomulikult käskis ta endaga kaasa piletiputkasse tulla ja leidis ka Taimari ja Tõnu üles. Marko oli sel ajal kuhugi platsile varjunud. Ma jäin ka vaikselt maha. Vormis vend aga oli visa ja Taimar ning Tõnu pidid ikkagi kumbki 200 ruupiat piletimüüki jätma, saades selle eest vastu pileti ja platsi ajalugu tutvustava voldiku. See raha läheb muidugi kõigi vahel jagamiseks. Vähemalt saime poole hinnaga!

Selleks ajaks, kui piletiostjad tagasi tulid, ei viitsinud keegi enam puitehitisi vahtida ja me pressisime ennast kohe platsi kõrval asuvasse katusekohvikusse. Vaade majadele oli kusjuures parem kui alt. Veetsime seal päikese käes päris mitu tundi ja siis läksime Tõnu juhtimisel jala kohalikku loomaaeda.Väravast ostsime Markoga kohalikku jäätist, aga see oli nii halb, et mitte keegi ei olnud seda lõpuks nõus ära sööma. Loogiline ka, sest kui sa olid kõvast jäätisest tüki kätte saanud, jäi rasv hoobilt suu lakke kinni. Ja sealjuures maitset ei mingisugust.

Loomaaias liikusid ringi põhiliselt kohalikud ning näidati kohalikke loomi ja linde. Mina sain alles Eestis teada, et ükssarv ninasarvik on tõeline haruldus. Veel oli seal Amuuri tiiger, leopardid, jõehobud, elevandid, ahvid ja igasugu pisielukaid.

Tagasisõidu eest küsiti 150 ruupiat ja ei saa öelda, et see oleks olnud lühike sõit. Hotelli ette meid küll ei viidud, vaid visati natuke varem maha, aga pole hullu. Käisime uuesti Nava juures trekinfirmas, kes korraldas ära meie ülejäänud päevade meelelahutuse. Jälle sõime-jõime-pakkisime. Hämmastav, kuidas 7 päeva asjad mahuvad väiksesse seljakotti ära ja sinna hulka kuuluvad paksud riided raftinguks ja kuivad vahetusriided.

23. päev

Pühapäev, 18. november
Kathmandu – Trishuli jõgi – Chitwan

Äratus 5.45 eeldusel, et nii vara saab hotellis hommikust süüa. Ei saanud. Mingi kuli oligi 6.30 hotellis platsis ja viis meid jala Thamelis välja busside peatusesse. Kuna Marko oli otsustanud raftingule mitte tulla, pandi meid erinevate busside peale. Loksusime mitu tundi kusagil mägede vahel, isegi hommikusöögi paus jõudis olla. Võtsime jälle seda kohvi moodi jooki ja mina juustusaia ning Tõnu mingit vürtsikat kartulitäidisega plönni. Vähemalt turult saadud banaanid ja mandariinid olid head.

Umbes 11 paiku peeti buss kinni ja meid, kaks pilusilmalist ja üks rootsi tüdruk aeti välja. Täiesti suvalises kohas ootasid meid päästevestid ja mõlad. Jõe ääres kästi jalatsid ja väärtasjad ära tünni toppida. Kotid olid juba niigi sinna suvalisse kohta maha jäänud. Mina sandaale ära ei andnud ja fotokat, mis oli minigrip kilekotis, ka mitte. Vähemalt sain trassil pilti teha.

Jõgi oli teise kategooria jõgi ehk suurt midagi ei juhtunud. Lõunasöögiks olid ees istunud Tõnu ja Taimar siiski läbimärjad. Sõime oma ühe magusa ja ühe soolase võileiva kõrrejoogiga ära ja sõitsime edasi. Siis vähemalt tuli üks päris tore kärestik, aga paadi tagumine ots sõitis vastu kaljut ja enamiku aja sellest toredusest vedelesin mina koos suure meessoost pilusilmaga paadi põhjas, kus ka minu jopesse voolas kraeaugust konkreetselt vesi sisse. Edasi ei juhtunud enam midagi ja isegi minul lubati natuke aega ees istuda. Alguses diskrimineeriti ja me rootslannaga pidime kõige taga istuma.

Rafting lõppes kolm tundi hiljem täiesti samuti täiesti suvalises kohas. Kotid olid õnneks juba kohal. Mingi külamehe magamistoas, mis asus pimedas keldris, lubati riided ka ära vahetada ja siis hakkas giid busse hääletama. Kõik ülejäänud läksid Pokharasse ja said ruttu bussi peale. Meie jõudsime enne teha üle tujutõstmisrummi, kui buss lõpuks leiti. Natuke varem küll pakuti võimalust sõita katusel Chitwani, aga sellest suutsin ma ilma teemasse süvenemata keelduda. Arvan, et õnneks läks, sest sõita oli veel vähemalt kaks tundi ja mitte kõige tasasemal teel.

Peale seda, kui olime kohalike vahtimisvajaduse rahuldanud, võis rahus magama jääda. Taimar kasutas seda ühe kohaliku papi õlal tukkudes lahkesti ära. Pilt oli nii naljakas, et ma ei julgenud isegi pilti teha. Aga naermise peale hakkasid kohalikud jälle vahtima.

Jällegi hämmastas see, et ühes täiesti suvalises kohas peeti buss kinni, meid kamandati välja ja topiti jeebi kasti. Mööda külavaheteid jõudsimegi lõpuks pool 6 Chitwani oma hotelli. Marko oli tulnud just programmi kuuluvalt külatuurilt ja päikeseloojangu vaatamiselt. Ega eriti ennast kratsida ei lastud. Enne sööki kuulus programmi veel slaidshow, kus näidatakse igasugu selles looduspargis elavaid elukaid ning siis lubatakse lõpuks isegi toitu valida ja ennast kurguni täis süüa.

Õhtul ostsime suure rummi ja ajasime sellele aias päkad silma. Oli soe, kuu paistis ja ritsikad siristasid. Tõeline puhkus. Kümneks, kui siin vastavalt turvanõuetele välisuks lukku pannakse, olime kõik juba ilusti joogised ja oma voodites.

24. päev

Esmaspäev, 19. november 2007
Chitwan

Olime sattunud turistidele mõeldud paketi osaks ehk kõik meie vaba aeg oli planeeritud. Hommikul 6.30 kolkis mingi vend toa uksele nii kaua, kuni keegi ta pikalt saatis, tähendab oli ärganud. 7 oli hommikusöök ja peale seda pakiti kõik 15 meie hotellis olevat inimest kahte puutoolidega ühest puust välja tahutud kanuusse. Ilm on ilus, ainult et giid, kes kogu aeg mingitest lindudest seletada, oleks võinud vait olla. Siis nägime puude otsas ahve ja kaldal mingit imepisikest krokodilli moodi asja, kelle ehtsus tekitas küsimusi. Paate oli juba palju liikvel. Sõita siiski pikalt ei saanud. Ülesvoolu viis paadijuht paadi tühjalt ja sisu pidi jala ise tagasi kõmpima. Kolasime vaikimiskäsu saatel mööda suvalist metsa, giidid ees ja taga, nii et ei saanud isegi mõnele taimele näppe taha ajada. Ainuke mind erutav vaatamisväärsus oli termiidipesa. Vahel pidi ka ninasarvikut ja tiigrit nägema, aga meie ajal olid nad küll kusagil mujal.

Siis jõudsime elevandifarmi. Me ei suutnud enam seda taluda ja valasime oma kaasas olnud rummi ilusti kombekalt Coca-Cola pudelisse ning istusime muuseumi ette pingile jalga puhkama. Elevantidele spetsiaalset soolavaba saia me ka ei ostnud, aga aia kõrvalt hunnikust lehti pakkusime küll. Siin said kõik nõrkemiseni elevantide harjaskukalt ja lonti katsuda. Üks väike vant ronis aiast välja ja pärast sisse tagasi ja üks välismaa mutt kukkus täiesti sileda koha peal ennast suht katki, aga rohkem ei juhtunud seal midagi põnevat.

Siis aeti meid jälle jeebi kasti ja viidi uuesti alguspunkti ehk randa. Aga siin ootas ees juba natuke teisest puust atraktsioon - elevandipesu. Julgemad said ka ise istuda elevandi selga, kes su siis mõnuga märjaks pritsis ja lõpuks jõkke kukutas. Peale meie grupi prantslanna ja veel ühe eelnevalt ettevalmistanud neiu etteastet proovisime ka meie Taimariga selle nalja ära. Loomulikult riietega. Kahjuks ei ole sellest ühtegi pilti, ainult Tõnu fotokaga tehtud video. Naljaks oli. Mina istusin ees, sain seetõttu rohkem vett näkku, aga kukkusin ka mõni hetk hiljem vette. Kahjuks ei õnnestunud Tõnut kuidagi elevandi selga saada, kuigi lubasin ise temaga teist korda kaasa minna. Ära kuivada seal ei lastud, sest programmi kuulus ka meie tagasi hotelli eskortimine.

Meil oli ikka veel rummi ja me manustasime seda aias päikesepaistel. Enne seda viisin riided katusele kuivama. Käidavad katused on neil siin igal majal.

Õhtusesse programmi kuulus jeebisafari, mis kujutas endast mitu tundi rappumist kusagil metsas, mille käigus nägi marabud, kitsekesi ja ahve.

Tõnu väsis pika võtmise peale ära ja läks magama. Meie aga otsustasime Marko eile kohatud eestlased üles otsida. Esmalt käisime nende kusagil põllul asuvas elukohas ära ja sealt saadeti meid keskusesse tagasi. Leidsime kolm toredat noort üles juba teise baari vaadates. Pidu oli raju. Pistsime nahka oma kaasas olnud rummi ja tüdrukud tõid poest veel teise juurde. Pistsime nahka ka kaks latti kaasas olnud suitsuvorsti. Tüdrukud jätsid puhtast headusest ka Tõnule väikse jupi. Hiljem selgus, et Tõnu ei julgenud seda mingil meile teadaolematul põhjusel süüa, vaid viskas hea vorsti prügikasti. Puhas raiskamine, ma ütlen.

Siis tuli tüdrukutel mõte üle vaadata see Tõnu, kellest oli kogu õhtu igasugu kiidujutte räägitud. Mõeldud-tehtud. Kuna kõik olid suhteliselt joogised ja hotelli uks oli lukus ning selle lahtitegemine Markole õhtul antud võtmega oli ka keeruline, oli Tõnu juba selleks hetkeks, kui kaks joogist Eesti blondi naist ta jalaluid hakkasid puruks hüppama, juba üles ärganud. Tõnu sai sellest vist trauma, sest jutte naistest ja viinahaisust sai veel mitu päeva kuulda. Edasi läksid teised kuhugi aeda pomelote raksu ja meie magama. Oi, kuidas tahaks teada, kas see neil õnnestus ka. Väga meeldejääv ja vahva kohtumine oli.

25. päev

Teisipäev, 20. november 2007
Chitwan

Mis siis, et kõva pidu selja taga, ikka peksis see mees 6.30 jälle ukse taga. Olin laskunud ennast liigutada Marko jutust, et linnuvaatlus ei ole kontemurdev ja ajasin ka ennast välja. Linnuvaatlus oli kontemurdev. Mitu tundi tuli külavahel ringi käia ja vaadata suvalisi linde, kes juhtusid puu otsas olema. Õnneks oli meil grupis piisavalt huvilisi, nii et sai lõpuks rahus taimede väljajuurimisele keskenduda.

Peale seda istusime jõe ääres ja poisid hakkasid jälle kohe õlut jooma. Sai niisama päikese käes lesida ja vaadata, kuidas uued grupid elevandipesus vallatlevad. Tõnu keeldus endiselt osalemast. Lõunasöögiks läksime hotelli tagasi ja peale sööki tegin mina tunnise lõunauinaku ning poisid lahendasid aias rummiülejäägi probleemi.

Õhtuseks elevandisafriks olid mõned päris joogised. Marko üritas kõikide naaberelevantidega vestusesse astuda. Elevandisõit kujutab endast seda, et elevandi selga on pandud korv, kuhu sisse istuvad siis kuni neli inimest korvi nurgapuu jalgade vahel. Siis ei pidavat välja kukkuma. Kogu asula 15 elevanti kogutakse pargi väravas kokku ja hakatakse ninasarvikuid otsima. Ja ninasarvik leitigi, piirati sisse ja aeti metsast välja. Seisis ta siis seal kilkavate inimeste keskel, sõi rohtu ja liigutas kõrvu. Ning kõik näevad teda. Iga päev. Kaks korda. Juba aastaid. Hämmastav amet tal.


Elevandid aga kasutasid võimalust toitu koju kaasa võtta. Mitmekesi murdsid nad ühe noore puu maha ja võtsid selle oksad londi otsas kaasa. Tagasi jõudime hämaras. Tõnu andis elevandile 500 ruupiat jootraha ja Marko läks kohe ära voodisse pikutama. Õhtusöögini oli umbes tund. Meie tegime aias jällegi mõned rummikokteilid. Õhtusöögile Marko ei jõudnudki. Kõigepealt käis Tõnu ja siis Taimar teda äratamas. Mida nad seal tegid, ei tea. Marko olevat nendega isegi rääkinud, aga ei kaasa ta ei tulnud. Siis võttis kohalik töötaja asja käsile ja naases koos Markoga. Kuidas see tal õnnestus, on meil siiani teadmata. (Tekib vägisi mõte, et istus Marko voodiservale).

Sel õhtul enam ise toitu võtta ei saanud, vaid toodi kindel praad, mis tundus jällegi väga väike. Selle peale otsustasime minna kohalikku kalarestosse kala sööma. Marko võttis kala ootamise ajal mingit mangomahlaga rummikokteili, mis andis ka mulle mõtte tuua alt poest mangomahla ja uue rummipudeli. Kauplemine läks juba hästi ja võluväljend oli “aga eile maksis küll nii palju”. Mis siis, et eile ma selles poes küll ei käinud.

26. päev

Kolmapäev, 21. november 2007
Chitwan – Pokhara

Sel hommikul ei koputanud keegi uksele. Sööma läksin viimasel hetkel. Poisid olid lahkelt kõik varem ära käinud. Teenindaja pööritas küll natuke silmi, aga tõi pudru ja moosisaia ikkagi lauale. Peale hommikusööki pandi meid jälle jeepi ja viidi kuhugi põllule kohalikku bussiterminaali ning algaski 5 tundi kestev sõit Nepaali Pärnusse Pohkarasse. Sõidust ei meenu suurt midagi peale selle, et oli peatus, kus sai 250 ruupia eest süüa nõrkemiseni taimetoitu ja Marko ei paistnud kõik see 5 tundi kõige õnnelikum olevat. Buss oli muidugi paras loodusõnnetus ka, kitsaste istmevahedega ning loksutamise ja rappumise peale võis merehaigeks jääda ehk istme vedrustus oli hea, amordid aga kehvad või midagi sellist.

Pokhara bussijaamas saatsime kõik väga pealetükkivad taksojuhid pikalt ehk olime ise targad ja asusime oma hotelli otsime. Õnneks ei ole see väga suur linn. Peale mõningast edasi-tagasi käimist ja lõpuks suvalisest tee ääres olevast trekingfirmast tee küsimist leidsimegi hotelli üles.

Kuna kell oli juba üsna palju, oli aeg varaseks õhtusöögiks või hiliseks lõunasöögiks. Otsisime peatänava ääres omale meelepärase restorani ja lasime toidul heamaitsta. Mina avastasin sel õhtul, et värskel mandariinimahlal (nemad ise nimetasid neid küll apelsinideks) pole viga midagi.

27. päev

Neljapäev, 22. november 2007
Pokhara

Magasime kaua ja hommikusöögiks otsisime järvevaatega ja päikesepaistelise restorani. Päike võttis õlad juba hommikul punaseks ja minu kanasalatis ei olnud kana, aga see-eest oli kapsas. Sellise asenduse peale meil ei tuldaks. Club Sandwich oli aga täiesti söödav ja sisaldas lubatud liha.

Et päev päris raisku ei läheks, sebisime omale X ruupia eest takso, mis pidi meid viima Annapurna vaateplatvormile. Kusagil mäenõlval aga oli läinud üks heina vedav traktor katki ja seiskas sellega teel kogu liikluse. Nii omad kui võõrad üritasid seda siis remontida. Hea, et meil rumm (nagu alati) kaasas oli.

Lõpuks hakkas traktori mootor käima ja meid viidi mingi pika trepi algusesse, küsiti takso parkimise eest veel 20 ruupiat lisaks ja kästi 20 minutiga üleval ära käia. Me natuke läksime, istusime korra raja ääres pingil ja tulime alla tagasi. Annapurna oli niikuinii pilvedes.

Pokharas tagasi, oli kõigil vaba voli oma aega sisustada. Marko läks kohe kohvikusse ja ülejäänud tegid väikse kaubandusetuuri. Hämmastav, aga isegi mina jõudsin enne Tõnut tagasi. Siis jälle sõime. Mina võtsin seekord Nepaali toidule vahelduseks India toitu ja see osutus tõeliselt heaks. Õhtul leidsin raamatupoest ka kokaraamatu, kus selle retsept sees on.

Veel hiljem torkisin Tõnut nii kaua, kuni ta oli nõus tulema minuga linna Kristiinale salli ostma. Poodnik, kellega me lõpuks ära ajasime, õpetas enne võltsil ja veel võltsimal kašmiiril vahet tegema. Kas tegelikkuses asi hoopis teistmoodi ei ole, me teada ei saanudki. Valisime välja ühe punase tõeliselt pehme salli ja hinnast õnnestus ka 800 ruupiat alla kaubelda. (Praegu mõtlen, et oleks võinud omale ka ühe sellise ligi võtta). Kui me juba väljas olime, käisime ka teistes poodides. Mina leidsin omale näiteks julgevärvilist käsitsi valmistatud paberit. Siis võtsime prooviks kaks tõlvikut küpsetatud maisi ja mandariine-banaane. Rummi ja Cola sai ka reisi soodsaima hinnaga.

Tuleb tõdeda, et Pokhara oli suht mõttetu linn. Kuna tegemist on turistide linnaga, siis kaupmehed sind tänaval eriti ei tüüta ja võib rahus ringi kolada. Sama on söögikohtadega. Neid on palju ja keegi sind otseselt kuhugi ei vea. Samas pool 12 hotellis sooja vett enam ei olnud. Siin on see katusepaakide süsteem ja päike oli loomulikult selleks kellaajaks juba ammu loojunud. Kuidas ma küll unustasin?

28. päev

Reede, 23. november 2007
Pokhara – Kathmandu

7.30 väljus meie buss Kathmandusse. Otsustame võtta hotellis pakutud takso, mis oli ees 6.45. Äratus 10 minutit varem oli täiesti mõistlik. Jõudis küll hambad pesta, riidesse ja alla. Marko otsustas bussiekstreemsusi seekord vältida ja lendas Kathmandusse. Nagu pärast selgus, suisa esimeses klassis ja poole tunniga.

Meil nii hästi ei läinud. Taksost välja astudes oli kohe kohal mingi saiaärimees. Läksime õnge, sest polnud hommikul veel midagi söönud. Võtsime saia ja kohvi. Platsil sebisid inimeste vahel veel lehmad ja koerad. Üks lehm oli kohe nii ülbe, et läks pesemata nõudis lakkuma. Kahjuks pikalt talle seda mõnu ei võimaldatud.

Busse oli platsil vaid 7 ja oma bussi ülesleidmisega mingeid probleeme ei olnud. Kohad olid vist jälle samad, mis kogu aeg. Buss oli eelmistest kõvasti parem ja nii väga ei raputanudki. Kannatas täiesti magada. Ja igasugu kohalikke nännimüüjaid ka bussi ei lastud. Turistivärk ikkagi. Ilm oli poole ajast sombune ja aknast võis ainult näha, kuidas kohalikud riisi koristavad. Süsteem on neil suhteliselt sama, mis vanadel eestlastel. Ikka sirbiga maha, vihkudesse kokku ja siis kuidagi terad välja. Kes peksis vihke vastu midagi, kes lasi mingitel härja moodi elukatel tallata. Igal juhul paistis, et riisi koristamine on püha töö ja kogu pere on tööle aetud. Riis pidi siin kaks saaki aastas andma. Muidu olid teeääres ikka majade esised niisama passivaid ja pikutavaid inimesi täis.

Söögi- ja pissipause oli seekord kaks, aga meie taimetoitu enam ei söönud, istusime niisama kivi otsas ja sõime omal kaasas olevaid pähkleid. Kahest olime juba viimasel kurul enne Kathmandud, aga õnn jäi üürikeseks. Linnas oli reedeõhtune ummik ja liiklus praktiliselt seisis. No paneb ju jooma. Poolteist tundi seiklesime seal. Bussil õnnestus isegi üks elektrijuhe maha sõita. Aus kaheksa tundi bussis sai ikkagi täis ja peale seda pandi meid täiesti suvalises kohas maha. Ma jõudsin juba vinguma hakata. Päästerõngaks sai üllatuslikult meie vana tuttav Monkey Tempel. Hotelli aknast paistis ta selles kandis, praegu tolles, tähendab tuli sinnapoole minna. Mulle üllatuseks olimegi 20 minuti pärast kohal. Seekord saime hotelli parimad toad – viimasel korrusel, rõduga ja päikese poole. Kahjuks kasutasin mina seda luksust ainult tiimisärgi kuivatamiseks ja teised vist ei kasutanudki.

Õhtu lõppes nagu alati ehk midagi erilist ei juhtunud. Sõime ja käisime linnas jakiliha otsimas, mida me kahjuks siit enam ei leidnud. Võtsime siis mingi muu looma kuivatatud liha, kes see ikka vahet teeb. Ma ei leidnud ka Nepaalis tehtud mango kommi. See-eest ostsin soodsa hinna eest (345 ruupiat) koju kaasa kaks pudelit Kukhri rummi (kohalik, mida me siin kogu aeg oleme joonud).

Jõime ära ka Markol kaasas olnud pooleliitrise vanaka, sest järsku ei olnud seda enam kellelegi kinkida. Cocaga võttes oli isegi täiesti joodav. Tõnu võttis puhtalt ja väsis sellest nii ära, et tõmbas ühel hetkel mütsi pähe ja läks magama. Panin talle veel tühja vanaka pudeli seltsiks kaissu.

29. päev

Laupäev, 24. november 2007
Kathmandu – New Delhi

Hommikusöögile kogunesime üheksaks, Marko ja Tõnu olid seal küll juba natuke varem ning peale kurguni täis söömist lonkisime lootusrikkalt trekingfirmasse. Isegi “Ilus poiss” ja “Raimo Kelder” olid kohale tulnud. Vaidlus oli karm ja nende argumendid huvitavad. Näiteks raha olevat toidu peale juba raisatud ja meie oma viga, et me seda ära ei söönud. Lobuchel eeltipust edasi minnes rikkusime aga reegleid ja seadsime giidi ning ennast ohtu ning üldse peaks see kahe tipuna kirja minema, nii et kõik on ju korras .... bla-bla-bla. Ühesõnaga vaidlus oli nii lootusetu, et isegi Marko vihastas ja me tulime sealt lihtsalt ära.

Pärast oli meil ikkagi ainult pool tundi aega, et kõik oma asjad lennureisiks jälle ühte kotti kokku suruda. Üldse ei meenu, miks see õhtul tegemata jäi. Operatsioon oli edukas, nagu alati. Paar asja andsin küll Taimari suurde kotti. Lennuk läks vist kusagil kaks päeval.

Turvakontroll lennujaamas oli karm. Kõigepealt pidi terminaali sisenemiseks kõik oma kotid lindilt läbi laskma. Siis andsid pagasi ära. Käsipagasit, mida ma seekord ei unustanud kaasa võtta, valgustati ja siis katsuti käsitsi läbi. Ootesaal oli väga ülerahvastatud, aga õnneks läksid lennukid tihedalt ja varsti saime oma nurgakohad istekohtade vastu välja vahetada. Õhtune vanakas andis vist tunda, sest mind vaevas janu. Mingil põhjusel ei teadnud ka, et Aasias võib lendudel vedelik kaasas olla. Viimane vesi sai enne sisenemist ära joodud.

Ka Delhi lennu peale minevat rahvast oli palju. Jätsime ennast teadlikult suht viimasteks, sest mida sa ikka trügid. Võtsime lennukini minekuks järgmise bussi ja juba rõõmustasime, et saame ilma sabata lennukisse, aga looda sa. Lennuki trepil oli jällegi turvakontroll ja see, et kaks tibi saaks su kotis sorida, tekitas loomulikult mõnusalt pika saba.

Lennukis pakuti jälle sama toitu ja lend kestis endiselt kaks tundi. Hüvasti Nepaal!

Delhi lennujaamas oli seekord transiittsooni minejaid üsna palju. Me ei teadnud, et oleks pidanud ennast kohe Sahara lennufirma tibi juures kirja panema. Jah, tibi oli seal ja kõik toimetasid ka midagi, aga keegi ei juhendanud. Siis viidi kõik jälle transiittsooni ukse taha ja hakati edasilennufirmade kaupa sisse laskma. Siis selgus, et me ei ole kusagil kirjas ja meid saadeti jälle rivi lõppu. Lõpuks said ka meie passiandmed kirja ja me võisime juba tuttavasse ruumi siseneda.

Toole oli vahepeal veel vähemaks jäänud, sest sinna otsa, kus me minnes istusime, oli üks24 tundu avatud kiosk juurde ehitatud. Rahvast oli vist vähem, sest istekohad saime siiski ilma vaevata. Aga alkot enam nii lihtsalt ei saanud. Finnairi piletit nähes öeldi, et ei müüda. Ei aidanud isegi jutt, et me joome kõik kohe ära. Me tahtsime veel viisakate inimestena veini osta. Ka terminaalis joomine oli vist vahepeal ära keelatud. Nii me seal istusime, mängisime Eesti mängu ja raiskasime Tõnu viimaseid India ruupiaid. Nepaalist lahkudes oli Nepaali raha võimalik ainult India ruupiateks vahetada. Dollareid nad lennujaamas ei tunnistanud.

Siis tuli mingi tegelane, kes hüüdis “Finnjeer - Finnjeer”. Meile tundus, et ta otsib meid ja võttiski meie passid, kutsus kaks inimest meie kotte vaatama ja oligi aeg Aasiaga hüvasti jätta. Korra tekitati jälle mingi punase templi puudumise pärast paanikat, aga siis tuli mingi mees, kes ütles kontrollijale, et võib ka nii ja meid lasti lennukisse.

Veini anti vaid õhtusöögi juurde, sest öösel tuleb magada. Selleks kustutati isegi tuled ära. Magasimegi. Tõnu võib-olla kohati kehvasti, sest ükskord ärgates olid mu jalad tema toidulaual.

30. päev

Pühapäev, 25. november 2007
New Delhi – Helsinki - Tallinn

Hommikul kell 6 maandusime Helsinkis. Kotid olid jõledamad kui kunagi vare. Isegi kaitsekotte ei lubatud kasutada.

Õues võttis meid vastu lumi, külm tuul ja juba tuledesse ehitud kuusepuud. Linnaliinibussid juba käisid. Veetsime natuke aega raudteejaamas ja siis jalutasime ära sadamasse. Vahet ju pole, kus passida. Peale kuud Aasias lõhnas meri tõesti teistmoodi. Jällegi Star ja jällegi kaks tundi õlut ja siidrit, siis veel 45 minutit passikontrollisabas ning olimegi Eestimaa pinnal. Mingeid vastuvõtjate masse polnud. Minul polnud suisa kedagi. Meie seiklusrikas reis oli läbi.

Ja siis tuli kodu ja harjumine ja töö ja töö ja töö. Uute reisideni....

JÄRELSÕNA

Esmaspäev, 28. jaanuar 2008
Tallinn

Uuesti sisseelamine oli raske. Esimesel nädalal ärkasin iga päev kell 4 ja õhtul kell 5 oli uni. Vahtisin siis lihtsalt tuima näoga telekat, et saaks hommikul natukenegi kauem magada. Ei midagi. Teisel nädalal läks juba paremini – ärkasin pool 7. Ja siis oligi see raske vaevaga tulnud harjumus läinud.

Teine asi oli kommenteerimisharjumus. Võõral maal saad oma keeles rahus ükskõik, kelle kohta ükskõik mida öelda. Oi kuidas oleks siin ka tahtnud, aga nad saavad ju aru!

Ja auto alla pidin kaks korda jääma, kui liiga uljalt tänavale astusin. Aasias harjus päris ruttu igasugu liiklusvahendite vahel jala liiklema ja keegi ei sõitnud sulle kordagi otsa.

Kuigi sellised reisid ei ole värskelt armunutele kõige paremad, läheb meil Taimariga ikka hästi.

Spordi ja alpinismi suhtes on siiski mingi trots. Ei Astangule ega Kristiine Spordihoone siseseinale pole ma veel kordagi tahtnud minna. Sama asi spordiga. Praeguseks olen siiski 5 km suusatanud ja kolm korda jooksmas käinud.