18. päev

Teisipäev, 13. november 2007
Jorsale - Jakharka

Äratus 7, söök 7.30 ja 8.30 oleks pidanud hakkama liikuma, aga meie üritasime kõigi nelja asju, mida üles kaasa pole tarvis võtta, minu suurde seljakotti suruda. Ja saimegi lõpuks töövõidu, sest kõik asjad mahtusidki sinna ära ja me jätsime selle Jorsalesse. Minu asjad pakkis Taimar oma seljakotti. Aga viivitusest polnud hullu, sest kandjad ka alles kohmitsesid. Siis saime kätte oma lõunasöögikotikesed ja alles 9.30 hakkasime liikuma.

Meie rada algas suvalise majade tagant ja läks üle kellegi kohaliku kartulimaa ning mööda jakilautadest. Päeva jooksul tuli arvutuste kohaselt tõusta 1320 meetrit. Algul ronisime paar tundi mööda võsas olevat kitsast rada, siis juba rodotendronite vahel ja lõpuks üldse mööda mäeharja rada. Poisid tegid hullu tempot ja lõpuks sattusime lumepilve ning minu tuulekindlad kindad lasid seda kõlinal läbi. Oi kui külm oli.

Rada vist oli tõesi raske, sest kandjad jäid meist väga maha. Isusime siis suvalises kohas mäe taga rododendronite vahel tuulevarjus, kui “Ilus poiss” äkki suvatses öelda, et meil tuleb vaid pool tundi edasi minna. Otsustasime selle ilma kandjaid järele ootamata ära käia. Hämmastav oli see, et järsku paistsid udust mingid kolmurgad. Mingi onn! Milline õnn! Siiski tundus selles külmas tee onnini üüratult pikk.

Onn osutus udupeeneks, klaasfuajeega hotelliks. Meid lubati söögisaali sooja istuma ja anti isegi tasuta tass magusat teed. Sel päeval hotellis ühtegi inimest ei ööbinud ja söögisaalis kuivasid eelmise grupi käterätikud. Tuba oli mõnusalt soe, lauad kaetud peente lauanõudega nagu restos, neil oli isegi telekas ja kindlasti mingit luksust veel.

Hakkasin juba mõnusalt üles sulama, kui tuli “Raimo Kelder” ja rikkus kogu mõnu ära ehk ütles, et ümber hotelli on eramaa ja siia õuele me telkima jääda ei saa. Meil on 3 võimalust: kas jääda 175 dollari eest inimene sinna hotelli (sisaldab tasuta sööki), minna 2 tundi edasi või maksta 10 dollarit ja ööbida krundil olevas varjualuses. Valisime viimase variandi.

Varjualune oli kivist laotud suhteliselt madal ehitis, seinu kattis seestpoolt kile, katuseks olid mingid plasiklpaadid ja kile, maha olid laotatud pappkastid. Pere elas seal samas kõrval siiski ahjuküttega toas, mis siis, et majal korstnat ei olnud ja aknal ei olnud klaasi ka ees.

Pugesime kohe magamiskottidesse ja võtsime 5 klaasi õunaraksit ligi. Selle eest kasseeriti hommikul muidugi 500 ruupiat sisse, aga tol hetkel tundus see väga vajalik ja maitses ka ülihea. Õhtusöök oli seekord kolmakäiguline: küüslaugusupp, nende rahvustoit talbat (riis mingi karrisuppiga) ja soe ananassikompott. Hiljem selgus, et eestlane on laulurahvas ehk võtsime seal varjualuses kõik hetkel meenuvad laulud läbi. Tegelikult oli see kõik üks päris omapärane kogemus.