Kolmapäev, 14. november 2007
Jakharka – Pakhding
Pool 8 ajas häda mind kuudist välja. Lumi oli maas, päike tõusis ja Marko oli juba väljas. Selgus, et juba mitu tundi avanevat vaadet nautimas. Vaade oli tõesti lummav. Kohe tuli ka päike mägede tagant välja ja teised olid samuti üles järganud. Nii kui kuuti tagasi jõudsin, toodi ka juba teed, michi-nuudlitest suppi ja 2 röstsaia nina kohta.
Siis alustasime rajata tõusu lumes ja madalates rododendronites. Peale 400 m tõusu selgus, et keegi tegelikult rada ei tea. Nii meie, kandjad, kui giid said üksmeelselt aru, et on tarvis saada teisele poole mäge (lõunasse). Põhjuseks see, et põhjanõlvast on tõusmisega ajaloos hakkama saanud ainult 5 inimest. Me olime hetkel aga just seal põhja pool Kwangded. Neli grupi esindajat läks veel natuke ülespoole rada otsima, vaatasid seal natuke aeg murelike nägudega ringi ja tulid alla tagasi. Selgus, et siit edasi saavad ainult linnud ja meile on see kahjuks võimatu. Käisin ka ise oma silmaga seda asja vaatamas, tõesti oli ees ainult üks sirge sein alla. Isegi kõige ebakainem mõistus ütles, et teha pole midagi. Tulime alla oma kuudi juurde tagasi, ootasime, millal lõuna valmis sai, külmusime vahepeal juba üsna ära ja jooksime alla Phakdingi. Laskumine võttiski 2,5 tundi nagu teadjamad hotellist olid lubanud. Rada oli minu põlvedele paras katsumus, aga õnneks jõudsime viimasel hetkel alla.
“Ilus poiss” paigutas meid kuhugi jakiaedikusse, sest plaanis oli telkimine ja raha hotelli jaoks loomulikult polnud. Kuna kandjaid koos telkide ja muu varustusega ei olnud ega olnud, juhtus nii, et hakkasime rummi jooma. Ikka üks rumm ja 1 Coca-Cola. Pudelid olid väikesed (250 ml), aga ikkagi oli pärast laual 9 tühja rummipudelit.
Telgid saabusid pimedas. Lõpuks sai ka midagi õhtusöögiks. Mina hakkasin joogise peaga mingil põhjusel nutma, siis veeti mind telki ja ma magasin hommikuni nagu karu talvel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar